Eesti vikipedistid: autoriõigusest demagoogiafiltrita

 (34)
Eurod
Foto on illustreeriv.Foto: Madis Veltman

Pärast Europarlamendi viimatist hääletust autoriõiguse direktiivi teemal on Eesti ajakirjanduses, sh Delfis ilmunud mitu sõnavõttu, mille autorid kas ei saanud aru, miks direktiiviplaan häirib miljoneid inimesi Euroopas ja mujalgi, või siis püüavad rahustava lobaga veenda lugejaid edasi magama. Ent libauudiste ajastul vajavad valed vastust ja sellega saavad vikipedistid aidata.

Võtame alustuseks Indrek Tarandi, kelle tiraad kiusliku demagoogiaga eriliselt silma paistab. Tarand kirjutab: "Antud tekst on ilmekaks näiteks, kuidas kerkivad libauudised, kuidas inimeste ajusid pesta proovitakse ning sellestki, kuidas kosida kodanikke enne europarlamendi valimisi." Tõepoolest, see iseloomustus on tema kirjutise kohta igati tabav.

Juba järgmises lõigus küsib Tarand: "/---/ kas pangatoiminguid ei saa enam internetis teha? Kas ID kaardiga seotud E-riigi teenused toimivad? Kas ma saan Amazonist osta nii raamatu kui kummikud? Kas NASA saab endiselt andmeid satelliitidelt?" Proovime siis anda õigeid vastuseid.

Seotud lood:

NASA tõenäoliselt saab satelliitidelt andmeid suhteliselt otse, mitte üle avalike internetiühenduste. Igatahes mitte läbi selliste ühenduste, mis läbiksid Euroopa Liitu. Amazoni teenused saabuvad Euroopasse küll, ent põhiliselt reguleerivad firma tegevust ikkagi USA seadused. ID-kaardiga seotud riigiteenuseid ja e-pangandust ei puuduta praktiliselt ükski punkt, milles direktiivikavandit kritiseeritud on.

Kuidas nimetatakse seda, kui keegi ründab vastast ja seejärel toob põhjenduseks täiesti asjassepuutumatud näited? Õige, see on demagoogia.

Rääkimata muidugi kurvast tõigast, et Europarlamendi saadik Indrek Tarand ei tunne Euroopa Liidu seadusandlikku protsessi. Isegi kui Euroopa Parlament otsustaks interneti Euroopast täielikult kaotada, ei toimuks see kohe pärast direktiivikavandi saatmist kolmepoolsetele läbirääkimistele või isegi direktiivi lõplikku vastuvõtmist – direktiiv ei rakendu vahetult, igas riigis kohalikesse seadustesse vastuvõtmine võtab minimaalselt kaks aastat. Tarand on nagu inimene, kes valas linna veevärki mürki ning kuulutab minut hiljem: "Noh, te ju ei ole juba surnud? Järelikult pidage suu, kõik on väga hästi!"

Ei ole hästi. Ja mis puutub võrdlusse Venemaa ja Hiinaga, siis küsimus ongi garantiides, et internetivabadus Euroopa Liidus ei langeks Venemaa ja Hiina tasemele.

Paljud internetimaailma "staarid" on direktiivile vastu

Endast vaid kaks aastat nooremat Toomi patroneeriva ülbusega "nooremaks kolleegiks" tituleeriv Tarand kinnitab, et "Tim Berners-Lee 1989 aastal leiutatud hüperlink elab absoluutselt täisverelist elu ja internetiga pole midagi juhtunud". Ta kas ei tea või vaikib maha, et Tim Berners-Lee ise niimoodi ei arva, vaid kirjutas 12. juunil koos Internet Archive’i looja Brewster Kahle, Wikipedia asutaja Jimmy Walesi ning arvukate IT-teadlastega alla Euroopa Parlamendi presidendile saadetud ühisavaldusele, milles kutsuti üles Euroopa Liitu kavandatavast rumalusest loobuma. Kahjuks ei kuulanud teadlasi Tarand, Kelam, Padar ja Paet.

Loe veel

Milline osa internetist on ajaviide, sõltub iga kasutaja enda harjumustest. Facebookis aetakse äri, teavitatakse teaduskonverentsidest, arutletakse tõlkimise üksikasjade üle ja levitatakse uudiseid autoriõigusest. Youtube'is võib vaadata TEDx-i ettekandeid, õppida keeli, tantsusamme, käsitöövõtteid, remondinõkse või rekkajuhtimist (ühel Poola daamil on suurepärane videokanal, kus ta näitab, kuidas kümnemeetriste torude koormaga manööverdada). Kui keegi piirdub beebipiltide ja kassivideotega, on see tema enda valik.

Tarandile armsa direktiivi põhiprobleem seisneb selles, et tagajärgi ja kaasmõjusid mõistmata otsustasid poliitikud muuta mitut printsiipi, mis kujundavad kogu internetiäri ja -suhtluse alusloogikat. Otsuse aluseks on traditsioonilise koopiatööstuse raha ja kinnitused, et nii on kõigile kõige parem. Kohati võivad muutused nende rahastajatele tõesti head olla, ent kuna need põhinevad hoolimatusel kogu ülejäänud ühiskonna suhtes ja võimetusel mõista, kuidas internet toimib, ähvardab mõni kriitikat pälvinud direktiivipunkt ka enda algatajaid valusate tagasilöökidega.

Kui kriitika lühidalt kokku võtta, siis esimese punktina kehtestab direktiiv sisuliselt platvormide totaalse vastutuse kasutajate üleslaaditud sisu eest (artikkel 13). Siiani on süsteem toiminud nii, et iga kasutaja vastutab oma tegevuse eest ise, probleemi avastaja teavitab sellest platvormi omanikku ning kui too mõistliku aja jooksul probleemi ei lahenda (olgu probleemiks siis autoriõiguse või privaatsusreeglite rikkumine, laim või vihakõne), langeb vastutus teenusepakkujale. Nüüd pööratakse see põhimõte aga pea peale.

Robotsensuur on nõrk

See tähendab, et teenusepakkuja, kes võimaldab kasutajatel mingit sisu veebis avaldada, peab ise algusest peale tagama selle seaduspärasuse autoriõiguse seisukohalt. Käsitööga ei ole võimalik läbi kammida kõike, mida inimesed veebi tahavad panna, seega peab süsteem olema automatiseeritud. Unistajad nagu Andrus Ansip usuvadki, et robotfiltrid teevad inimeste eest kogu töö ning tsensuuriga ei teki mingeid probleeme. Miks automaattsensuur praktikas ei toimi, on lähemalt selgitatud hiljutises Sirbis.

Lühidalt öeldes on sisutuvastuse meetodid tänini nõrgukesed, valetulemusi tekib massiliselt ja senised hädised tuvastusrobotid piirduvad parimal juhul muusika ja fotodega – autoriõigus hõlmab aga sõna otseses mõttes kõiki inimloomingu liike. Seega panevad autoriõiguse kaitse nimel rakendatavad süsteemid IT-firmadele rasked rahalised kohustused, raskendavad autoritel oma loomingu viimist otse publikuni, ei anna lubatud tulemust ja on avatud kuritarvitusteks veel enam kui senine süsteem (mida õigustrollid samuti ohtralt ja igasuguse karistuseta väänavad). Tsensuur on tsensuur, autoriõiguse ettekäändel saab seda kasutada äris ja poliitikas – ja kui juba praegu vaigistatakse autoriõiguse sildi all konkurente ja opositsiooni, siis teevad tarandid selle nüüd palju lihtsamaks ja tõhusamaks.

Eelised on suurtel

Artikkel 11 annab meediafirmadele õiguse nõuda veebiteenuste pakkujatelt tasu (nn lingimaksu) pressiväljaannete kasutamise eest. Nõukogu pakub seda õigust üheks, Parlament viieks ja Komisjon 20 aastaks – nii vanad uudised aga on juba mitte ajakirjandus, vaid ajalugu. Parlamendi versioonis ei laiene nõuded küll eraisikute isiklikule kasutusele ega “pelkadele linkidele, millega kaasnevad üksikud sõnad”, aga palju lohutust see siiski ei paku, kui veebilinkide juurest kaovad eelvaated ja pealkirjad. Teadmata jääb seegi, mitu järgijat Facebooki kontol olla tohib, et see veel “isikliku mitteärilise kasutuse” alla mahuks. Komisjoni tekst ei tee neidki mööndusi, kõigile mõõdetakse sama puuga. (Lingimaksu juurde tuleme allpool veel korraks tagasi.) Ja raha, muide, läheb pressikontsernile, mitte ajakirjanikele. (Kes usub, et omaniku tulu alati töötajate palgas kajastub, ei ole ilmselt kapitalismiga kuigi hästi tuttav.)

Teksti- ja andmekaeve piirangutesse, mille kehtestab artikkel 3, ei ole siinkohal mõtet pikemalt süveneda. Piisab tõdemisest, et direktiivi kõigis versioonides jääb selleks õigus vaid veidi suuremale või väiksemale hulgale valitutele, kelle hulka ei kuulu idufirmad, ajakirjandus ega eraisikud, miinimumis aga jääb see vabadus vaid teadusasutustele. Kust tuleb niimoodi Euroopa IT-innovatsioon, mis Google’i ja Facebookiga konkureeriks?

Mõistagi pole siin midagi üllatavat, kui vaadata, kelle huvides muudatused tehtud on. Lähemalt analüüsides osutub kaunis retoorika autorite huvide kaitsest tühipaljaks mulliks. Valdavalt kaitseb direktiiv mitte autorite, vaid nende loomingu vahendajate huve, kes ise mitte midagi ei loo, vaid turustavad ja kopeerivad teiste loodut. Jah, ka see on vajalik teenus. Aga kas plaadifirmad ja meediakontsernid on autorid? Ei. Kas nende roll õigustab domineerimist loomingu tegelike loojate ja tarbijate üle, kes muide on üha sagedamini samad inimesed? Ei.

Kes omab õigusi - vahendaja või looja?

Seda probleemi illustreerib kenasti Merlin Liisi ja Mari Musta artikkel, kus nad kasutavad segiläbi mõisteid “autoriõiguste omajad” ja “autorid”. Sellise retoorikaga püüavad noored tublid advokaadid panna lugejat uskuma, just nagu elaksid vahendajad üksnes internetis (otsimootorid, sotsiaalmeedia jts) ja traditsioonilised (internetieelsed) vahendajad oleksid ise autorid. Tegelikult ei ole teoste vahendamises midagi uut. Endiselt kirjutab artikleid ajakirjanik ja fotografeerib fotograaf, mitte meediakontsern; muusikat kirjutab helilooja, musitseerib pillimees ja laulab laulja, mitte plaadifirma; lavastab lavastaja, näitleb näitleja ja filmib operaator, mitte filmikompanii. Selles mõttes oleks selgem, kui kõneleksime omajate asemel “autoriõiguste valdajatest”, kuna suurem osa tänapäeval äriliselt kasutatava sisu õigustest on mitte autorite, vaid vahendusfirmade käes – vahest omaniku ja üürniku vahel saab aga enamik inimesi üsna hästi aru, nähtavasti erinevalt advokaatidest.

Direktiivi kõigis kolmes versioonis jäeti välja kasutajate õigus olemasolevaid teoseid remiksida. Parlamendis pakuti see välja, kuid hääletati napilt, 30-häälelise enamusega maha – teiste seas ei pidanud kasutajate loodava sisu legaliseerimist vajalikuks ka Indrek Tarand ja Tunne Kelam (Vt. ka 12.09.18 hääletuse protokoll, vt 8. hääletus, lk 18).

Avaliku omandi – sh sajandite ja aastatuhandete eest loodud teoste – endiselt vabakasutusse jäämise garantiid on kahest varem valminud direktiiviversioonist välja jäetud. Parlamendi teksti püüti avaliku omandi kaitseks paragrahv lisada, Axel Vossi initsiatiivil kleebiti selle külge klausel, et avalikus omandis teose kopeerimisel ei teki uut autoriõigust, kui kopeerimine täidab üksnes teose säilitamise ülesannet. Kõnealusele paragrahvile võiks anda segase õiguskeele auhinna.

Lühidalt kokkuvõttes ütleb see, et juhul, kui keegi teeb vanast teosest uue, seda täielikult peegeldava koopia – ilma igasuguse loomingulisuseta, näiteks koopiamasina abil –, siis ei teki tal sellele autoriõigusi ainult juhul, kui ta tegi koopia selleks ja ainult selleks, et säilitada paremini originaali. Kui aga koopiamasina nupuvajutaja väidab, et tal on mingigi muu otstarve – näiteks teost oma kodulehel tutvustada –, saab ta automaatselt autoriõiguse ükskõik kui vanale teosele, mida ta ise loonud ei ole.

Kui keegi arvab, et see on nüüd täiesti teoreetiline jutt, siis arvaku veel kord. Louvre’i muuseum on nõudnud “Mona Lisa” mahavõtmist Vikipeediast, kuna muuseumi väitel on Leonardo da Vinci maalist tehtud foto – milles puudub igasugune originaalsus ja mis on tehtud spetsiaalselt selleks, et ta maali võimalikult täpselt kopeeriks – kaitstud uue autoriõigusega ning seda tasuta levitada ei tohi. Palju õnne meile kõigile, kui Shakespeare ja Homeros uuesti luku taha lähevad! Aga kuidas kaitseb see autorite huve, kes surid juba sajandeid või aastatuhandeid tagasi?

Ainsad pügalad, mis võiks otseselt aidata autoreil seista vastu vahendusfirmade survele – artikkel 14, mis nõuab õiguste valdaja aruandlust autori/esitaja ees, ja artikkel 15, mis võimaldab autoril lepingus liiga odavalt ära antud teose eest lisatasu nõuda – on sõnastatud nii nõrgalt, et ekspertide hinnangul ei ole sest kuigi palju praktilist kasu. Autorite nõrka kaitset direktiivis ja litsenseerimisprobleemide jätkumist on kritiseerinud isegi Eesti Autoriõiguste Kaitse Organisatsiooni tegevdirektor Erik Mandre. Autorite asemel kaitsevad poliitikud aga vahendajaid ja kopeerijaid, kuna vahendajatel on rohkem raha, mida kulutada poliitikute lobistamisele ja valimiskampaaniatele.

Ka Vikipeedia on haavatav, kuigi kõik väidavad vastupidist

Kuidas puudutab see kõik Vikipeediat? Tõepoolest, EL Nõukogu ja Euroopa Parlamendi tekstide 2. artiklisse kirjutati lõigud, mis ei arva mitteärilisi võrguentsüklopeediaid veebisisu jagamisteenuse pakkujate hulka. Juhul, kui see kolmepoolsetel läbirääkimistel ühes või teises sõnastuses lõppteksti alles jääb, võivad poliitikud ehk tõesti arvata, et on sellega vikipedistide vaikimise ostnud.

Ent Vikipeedia ei eksisteeri vaakumis, kõik suured muutused internetis mõjutavad ka entsüklopeediat. Mida halvem on internetis avaldatud materjalide ligipääsetavus, mida vähem leidub veebis samade tekstide, piltide ja videote koopiaid arhiivilehekülgedel (nt Rahvusraamatukogu koopiad Eesti veebilehtedest ei ole üldjuhul vabalt ligipääsetavad, inimkonna suurima veebiarhiivi Internet Archive’i kaitsele ei pööra Euroopa poliitikud aga mingit tähelepanu), seda vähemaks jääb allikaid, mis omavahel info kvaliteedis konkureeriksid ning millele saab entsüklopeediaartiklit kirjutades tugineda.

Lisaks jäävad alles piirangud, mis puudutavad otseselt internetikasutajate tegevust, kuna kasutajate omaloomingu kaitset ei sisalda praegu ükski tekstivariant. Kas spordisõber tohib avaldada Vikipeedias enda tehtud fotot jalgpallimatšist või võtab ürituse korraldaja – kes ise traditsioonilise autoriõiguse mõttes mingit teost ei loo – pildi kohe maha?

Lisaks on enamik Vikipeedia sisust avaldatud vabakasutuslitsentsi all, mis lubab selle kasutamist nii äriliselt kui ka mitteäriliselt: kui leiate viisi, kuidas Vikipeediat kasutades rikkaks saada, olge lahke ja saage, vikipedistid ei mängi koera heintel, kes ise ei söö ja teisele ei anna. Ent nagu kinnitavad advokaadid Liis ja Must, lubab Europarlamendi direktiivitekst “sisu mitte-ärilisel eesmärgil üleslaadimist interneti entsüklopeediatesse (nt Wikipediasse)”.

Kas juhul, kui kellegi üleslaaditavaid tekste ja pilte Vikipeedias võib suvaline kolmas isik hiljem kasutada ka äriliselt, jääb Vikipeedia ikka selgelt ja üheselt filtreerimiskohustuse alt välja? Kas piirang, mis äriliseks kasutuseks andmise keelab, võimaldab eurooplastel endiselt Vikipeedias kaastööd teha? Nii võiks ju arvata, ent kui lugeda mõnd EAÜ tegevdirektori Kalev Rattuse vandenõuteooriatest, mille kohaselt Vikipeedia peab mingil müstilisel kombel kindlasti äri olema, sest vabatahtlikult tasuta tööd tegevaid inimesi pole ju olemas, saab selgeks, et kõigile Vikipeedia mitteärilisus ja tsensuurivabadus küll ilmne ei ole.

Jah, Vikipeedia lõppu see veel ei tähenda, kuid vikipedistide vabatahtliku ja tasuta töö muudavad poliitikud, kes autorite ja valijate asemel koopiatööstust teenivad, siiski pikaks ajaks märgatavalt raskemaks.

Rumalus või teadlik vale?

Kui Indrek Tarand, Mart Raudsaar , Tunne-Väldo Kelam, Merlin Liis ja Mari Must kinnitavad, et kõik eelkirjeldatu ei avalda Vikipeediale mingit mõju, siis on see kas rumalus või teadlik vale. Eks iga lugeja peab ise otsustama, kas tõenäolisem on, et poliitik või jurist on avalikult rumal, või et ta teab tõde küll, aga valetab.

Ega teised Europarlamendi hääletuse järel välja ilmunud autoriõiguse huvilised lugejale vähem puru silma ei aja kui Tarand, isegi kui nad kuhugi ei kandideeri. Tambet Toomela alustab oma oopust väitega, et “mõnes paber- või digimeedias avaldatud teose võib vabalt internetti paisata ja piiramatult levitada, sealhulgas tulu teenimise eesmärgil. Õiguste omajatega seda tulu ei jagata (Google ja Facebook näited), samuti puuduvad õiguste omajatel realistlikud võimalused oma teose kasutamist piirata.“

Milliseid pabermeedias avaldatud teoseid Facebooki “vabalt paisatakse”? Google tõepoolest digiteerib raamatuid, aga see tegevus põhineb nüüdseks autorite ja kirjastustega sõlmitud lepingutel ning seda tegevust puudutab direktiiv üksnes nii palju, et kingib avalikus omandis teoste digiteerijatele – sealhulgas Google’ile – uue autoriõiguse (kui artikkel 5 punkt 1a lõppversiooni jõuab).

Lingimaksu reaalsed rakendustestid räägivad selle vastu

See osa direktiivi meetmetest, mis Google’i pihta suunati, sihib hoopis Google’i uudistelehel ja otsingutes kasutatavaid linke ja eelvaateid. “Saamata jäänud tulust” kõnelejad ei pea oluliseks mainida, et kogu linkimise mõte on suunata kasutajad nendesamade meediaväljaannete veebidesse. Hispaanlased proovisid juba lingimaksu ja leidsid, et Google’i uudistelehelt tulevast liiklusest ilmajäämine oli märksa suurem kaotus kui imaginaarne tulu, mida Google oleks Hispaania ajakirjandusele pidanud andma lisaks lugejate voole. Google’i jaoks see suur löök ei ole – isegi terve Euroopa on talle vaid üks turg mitme muu kõrval ning nagu praktika näitab, on Euroopa meediakontsernid valmis sõlmima temaga separaattehinguid, nagu juhtus Saksamaal, kus külma kätte jäid väikesed meediaväljaanded ja kohalikud IT-firmad, kes Google’iga konkureerida ei suuda.

Aga lingiga kaasnev eelvaade on mitte “internetti paisatud teos”, vaid tsitaat teosest – seda vahet peaks autoriõiguses kompetentne jurist küll teha oskama. Tsiteerimisvabadus on siiani ka Eesti autoriõiguse seaduses selgelt kirjas, paragrahv 19 lõige 1. Seda Berni konventsiooniga sätestatud vabadust (artikkel 10) ongi Euroopa seadusandjad nüüd üksmeelselt õõnestama asunud. Põhimõtteliselt sarnaneb uus kord sellele, kui Oskar Lutsu pärijad hakkaksid iga kord raha nõudma, kui keegi räägib midagi koos isaga koolimajja jõudmisest, olgu siis pärast tundide algust või juba enne. Berni konventsiooniga ei ühildu uus direktiiv niikuinii kuigi hästi, kuna konventsioon arvab päevauudised autoriõiguse kaitse alt otsesõnu välja (artikkel 2 lõige 8).

Seega ei lõpeta Toomela tervitatav direktiiv mitte “uut normaalsust” või “anomaaliat”, vaid lõhub traditsioonilise autoriõiguse aluskokkulepet, esmakordselt 1886. aastal alla kirjutatud Berni konventsiooni. Tõsi, see pole sugugi esimene kord, mil varem autoriõiguses maha märgitud teoste vaba kasutusala piirikive ahnuse nimel nihutatakse, ise valjult pasundades, et taastatakse vana kord (mida kunagi varem olnud pole).

Tulud autoriteni ei jõua

Samas ei kannata eriti kriitikat ka väide, et “direktiiv ei soodusta eeskätt mitte teoste kasutamise piiramist, vaid kasutamise jätkamist ja kasutamisest teenitud tulu jagamist õiguste omajatega”. Kõiki loomingu liike ja vähegi populaarseid platvorme hõlmav automaattsensuur ei tähenda, et jätkub business as usual. Pealegi jagatakse tulu just nimelt nendega, kes parasjagu teoste varalisi õigusi valdama juhtuvad – ja need pole enamasti teps mitte autorid, autoriteni tilgub sealt üsna väike osa, ühe hiljutise uuringu järgi näiteks muusikatööstuse tuludest 12%.

Toomela kinnitus, et üleslaaditava sisu automaatset kontrolli ei tule, võib kõlada veenvalt inimeste jaoks, kes internetiliikluse mahust ja veebiteenuste toimimisest midagi ei tea. Kindlasti leidub inimesi, kelle meelest piisab virnast autoriühingutega sõlmitud lepingutest ja toatäiest usinatest juuratudengitest, kelle maagiline intuitsioon ütleb, millised kasutajate üleslaaditavad teosed on lepingutega kaetud ja millised ei ole – platvorm ju mäletatavasti vastutab vahetegemise eest.

Päris maailmas aga teatas näiteks Facebook juba 2013. aastal, et kasutajad laadivad iga päev üles 350 miljonit fotot. Kui sõela kuidagi ei automatiseerita, peab see toatäis tudengeid ikka väga kärme olema.

Väikefirmadel lootust ei ole

Mis puudutab filtreerimise kohustuslikuks tegemist, siis Toomela väide, justkui see puudutaks üksnes “suure turujõuga” ettevõtteid, on otsene vale. Ilmselt lootis ta, et tema lugejad direktiivikavandit lugema ei vaevu ja seepärast võib neile väita ükskõik mida. Tegelikult on kolm tekstiversiooni selles pisut erinevad, kuid erilist lootust ei anna väikefirmadele ükski. Euroopa Parlamendi tekst (artikkel 2 lõige 4b) jätab veebisisu jagamisteenuse pakkujate (“online content sharing service providers“) seast välja vaid mikro- ja väikeettevõtted (määratluse asjus viidatakse Euroopa Komisjoni soovitusele 2003/361/EÜ, mis tõmbab piiri 50 töötaja ning kümnemiljonise aastakäibe juurde).

EL Nõukogu firmadel suuruse järgi vahet ei tee ja Komisjon ei määratle seda mõistet üldse mitte kuidagi, pooldades seega Rudyard Kiplingi hinnangut: “Džunglis ei ole nii väikest looma, et teda sellepärast ei tapetaks.” Niisugust fraasi nagu “suur turujõud” see direktiiv ei sisalda. Kes kolmest vastasest peale jääb, on praegu veel teadmata. Ja isegi vähim halva variandi korral jääb küsimus: kes meist kasutab mõnd sellist sotsiaalmeediaplatvormi või otsingumootorit, mille emafirmas töötab alla 50 inimese?

Lingimaksu asjus piisab ehk sellestki, kui lugeja järele mõtleb, millal viimati nägi ta hüperlinki, mis koosnes üksikust sõnast – selliste linkide vabadusest peaks Toomela arvates piisama. Link tema enda artiklile sisaldab igatahes tervet pealkirja.

Spordivõistluste korraldajatele eksklusiivse edastusõiguse andmise juures eraisikute ja mitteärilise kasutamise erandeid ei mainita. Teoreetiliselt peaksid muidugi kõik varasemad erandid kehtima jääma, kuid nagu eelnevast nägime, sõidab direktiiv neist mitmes punktis üsna julmalt üle, nii et erilist kindlustunnet see just ei sisenda. Rääkimata sellest pisiasjast, et enamik tänapäevaseid sotsiaalmeedia platvorme on ärilised, vastutuse üleslaaditava sisu õigusliku korrektsuse eest panevad kasutustingimused aga kõikjal ühtviisi kasutaja õlgadele. Ning ükski automaatfilter ei suuda teha vahet, kas foto tegi korraldaja lepinguline kaameramees või kaamerast mõne meetri kaugusel istunud jalkafänn.

Nii palju siis juristide täpsusest ja tõearmastusest – ei tahaks ju uskuda, et probleem on ebakompetentsuses.

Tuleb tõdeda, et ka Yana Toomi artiklis on möödalaskmisi, nagu ülioptimistlik hinnang autoriõiguse kestusele (Euroopas kestab autoriõigus 70 aastat pärast autori surma, mitte 50, nagu Toom kirjutab), ja eksitav sõnakasutus: “panoraamvõtte keelustamine” selle kohta, et parlament ei suutnud panoraamivabadust EL-s ühtlustada.

Panoraamivabadusest on Eesti meedias ilmunud piisavalt põhjalikke käsitlusi, et iga lugeja võiks teemasse omal käel süveneda, aga lühidalt öeldes on “panoraamivabadus” termin õiguse kohta avalikus ruumis vabalt pildistada ja neid pilte kasutada ka siis, kui keegi on ehitanud kaamera ette maja või paigaldanud skulptuuri. Asi ei ole panoraamses kadreerimises. (Ning ei, enamikus maailma riikidest ei hõlma panoraamivabadus õigust autori nimi maha salata ega ka mitte kopeerida skulptuure, nagu juhtus Mati Karmini “Suudlevate tudengitega”. Seda keelab väga otseselt ka Venemaa seadus.)

Siiski on kummaline, et pärast pikka seadusandlikku protsessi Euroopa Liidus, avalikke konsultatsioone, veebiproteste ja debatte ajakirjanduses on kõik ülejäänud Eesti poliitikud vaikiva kokkuleppe alusel loovutanud autoriõiguse teema Yana Toomile ning isegi kahekordseteks valimisteks programme koostades on kõik praegused ja tulevased erakonnad ühtviisi vait nagu seakari rukkis. Paljud neist, kes omal ajal osalesid ACTA-vastastes protestides, oleksid valmis hääletama poliitiku ja erakonna poolt, kes julgeb seista vaba interneti eest. Kas tõesti ei taha keegi valijaid, kellest Indrek Tarand nüüd vabatahtlikult loobus?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare