2002. aastal Salt Lake City olümpiaks oli uus põlvkond Eesti talisportlasi küpseks saanud. Meile tuli sealt kolm medalit: Andrus Veerpalu teenis kuldmedali 15 km klassikadistantsil ja hõbemedali 50 km distantsil. Jaak Mae võitis 15 km sõidu pronksmedali. See oli esimene kord, kui eestlased võitsid taliolümpiamedalid oma riigi lipu all.

Salt Lake Citys oli ka Eesti murdmaameestele sobiv programm, sest koguni kaks klassikaala peeti eraldistardist.

Küllap mäletavad kõik spordisõbrad toonaselt olümpialt, kui pingeline sõit oli 15 km distants. Meile oleks napilt tulnud kaksikvõit, kui poleks olnud ühte norralast, Frode Estili. Meie eestlaste vana ja kõva konkurent jäi napilt finišis hõbedale, endast suusarajal kõik andnud Mae ette.

Veerpalu ja Mae tegid aga ikkagi oma võitudega ajalugu: esmakordselt olümpiaajaloos seisid autasustamispoodiumil kõrvuti kaks Eesti sportlast. Kunagi varem polnud meie sportlased võitnud mitut medalit samal alal.

Andrus Veerpalu 50 kilomeetri hõbedasõit aga kogus telerite ette tohutu hulga eestlasi: seda vaatas lausa 530 000 inimest, üle 100 000 inimese rohkem kui järgmisel päeval presidendi vastuvõttu.

Veerpalu medaliheitlus suusamaratonis oli pingeline ning algselt teadsime, et meie mees sai pronksi, kuid dopinguga patustanud Johann Mühleggi diskvalifitseerimine tõstis ta hiljem hõbedale.

Vaata meeleolukat galeriid Jaak Mae ja Andrus Veerpalu kodumaale naasmisest:

Siin üks videomeenutus mõni aasta hilisemast ajast, mil Veerpalu 2008. aastal Ramsau MM-ilt maailmameistrina tagasi Eestisse jõudis ning milline suur vastuvõtt teda ootas:

Torino olümpiamängud 2006. aastal olid Salt Lake City omadega võrreldes Eestile veelgi säravamad. Sealt õnnestus meie sportlastel saada lausa kolm kuldmedalit: Veerpalu võitis 15 km klassikasõidus kulla ning Kristina Šmigun 15 km suusavahetusega sõidus ja 10 km klassikasõidus kulla.

Veerpalu võit oli seekord pingelisem kui Salt Lake Citys – nüüd oli Veerpalu selge soosik. Näiteks pronks olnuks arvatavasti pettumus. Ka rajaolud olid sel korral märksa raskemad. "See oli raske lõik, aga ma suutsin seal tempot hoida, kuigi jalgu ja käsi suurt ei tundnud enam. Siis sain aru, et kui ma nii tõusu lõpuni suudan liikuda, siis võib täna kuld ära tulla," meenutas ta pärast sõitu oma keerulisemaid hetki.

Šmigun võitis suusavahetusega sõidu, kuid eriti ihkas ta seda teist, klassika kulda: "Tulin olümpiale kõige suurema sooviga – võita 10 km klassikasõit. See oli meeletu väljakutse, olen alati tahtnud olla parim just klassikasõidus. Küll sain kehvad suusad, küll jäi vaim nõrgaks. Sain selle, mida tahtsin," rääkis ta pärast võitu. "Teine kuld on esimesest kallim. Olen väga õnnelik."

Vaata fotosid Torinost ja Tallinnast:

Kristina Šmigun tõi Eestile olümpiamängudelt veel ühe medali, 2010. aastal Vancouverist, seekord hõbedase. Kuna see oli toona ainus, rõõmustati selle üle, nagu oleks Šmigun taas olümpiavõitjaks saanud.

Võimalik, et selle hõbeda väärtus oli ka Šmigunile endale isegi suurem kui kullal. Oli ta ju pärast lapse sündi teinud karjääris pausi ja siis olümpiaks tagasi tulnud.

Igatahes pani Šmigun Vancouveri hõbedaga üle 15 aasta kestnud karjäärile ilusa punkti. Ja edestas pearivaaliks peetud Marit Björgenit. "Kui otsustasin tagasi tulla, oli sisimas mu suurim soov võidelda olümpiamängudel medalite eest. Tahtsin seda tõesti kogu hingest!" ütles ta.

Vaata videost Kiku vastuvõttu Raekoja platsil:

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena