KATKEND RAAMATUST | Tallinn Teises maailmasõjas. Tallinna langemine septembris 1944, 2. osa
Nagu eelmisel nädalal, avaldab Forte ka sel nädalal lõike Hanno Ojalo uuest raamatust "Tallinn Teises maailmasõjas 1939-1945. Inimesed, linn ja laevad" (ilmunud kirjastuse Ammukaar alt). Kui eelmise nädala teemaks oli 1940. aasta suvi, siis nüüd keskendume sügisele 1944.
Eile ilmunud ja samadest sündmustest rääkiva esimese osa leiab siit.
Lasnamäel paiknenud eesti lennuväeabilised viidi 20. septembri pärastlõunal valve all sadamasse laevale „Minden“. Arvi Tinits: „Kui linnast läbi marsiti, oli terve linn täis sõjaväelasi – paljud neist eestlased, kes kõik purjus näisid olevat. Nad kihutasid autodel sihitult edasi-tagasi, püstolkuulipildujad kaelas, ja karjusid mööduvale rivile: „Poisid, kurat, ärge minge Saksamaale – tulge punti, anname sakslastele ja venelastele mõlemilesiinsamas vastu hambaid!“ Nagu mainitud, kandsid nad püstolkuulipildujaid ja näisid hirmus sõjakad, aga olid samal ajal kole purjus – selliste meestega ei tahtnud keegi kampa lüüa. Joodikuil näis relvi küllalt olevat.“
Alfred Luts: „18. ja 19. september möödusid linnas veel suhteliselt rahulikult. Kuid 20. septembril oli juba tänavail palju üldist korda rikkuvaid joobnud inimesi, nende hulgas ka meie sõjamehi. Alkoholi said nad sakslaste poolt mahajäetud viinaladude rüüstamisel. Need olid peamiselt purjus inimesed, kes norisid tüli saksa sõjaväelastega, mille tulemuseks oli rida veriseid kokkupõrkeid. Linnas kehtis öine liikumiskeeld ja saksa sõjaväepatrullid avasid keelust üleastujaile kohe tule. 21. septembri hommikul nägin linnas mitmel pool, muuseas ka Hariduse tänava nurgal ja Tõnismäel, meeste laipu.“
Pitka löögigrupp piirati sisse
Narva maantee ja Aedvilja tänava nurgal asuva Admiral Pitka Löögigrupi staap piirati 21. septembril sisse ja vallutati. Seejuures toimus ka tulevahetus. Kapten Paul Laamanil õnnestus siiski osa mehi viia Tõnismäele, kus asus tegutsema uus improviseeritud peakorter Kaarli kiriku kogudusemajas. Sealsed pitkamehed pagesid alles 22. septembri hommikul. Sama päeva pärastlõunal ilmusid Laamani korterisse kaks tähtsat saksa julgeolekuülemat Baatz ja Möller, kes nõudsid admiral Pitka sekkumist kokkupõrgete lõpetamiseks (admiral oli ise Kiviloo mõisas).
Segaduse üheks tulemuseks oli ka mitmete vangide vabastamine eesti vangivalvurite poolt Patarei vanglast, nende hulgas oli ka mitmeid Eesti Rahvuskomitee 20. aprillil arreteeritud liikmeid – Ernst Kull, Oskar Mänd, Jaan Kross jt.
Väike grupp Kloogal asuvast Eesti Diviisi Tagavararügemendist ohvitseridekursustelt jalgalasknud soomepoisse (põhiliselt noored lipnikud) saabusid Tallinna ja seadsid end siin sisse, lootuses kuidagi kaasa aidata „Eesti asja ajamisele“, luues kontalti Otto Tiefi valitsusega. Tegelikult olid nemad ka ainsad sõjaväelased, kes olid valmis valitsuse käske täitma (pitkamehed Tiefi valitsusele ei allunud ja ei olnud sellest ilmselt teadlikudki), paraku puudusid neil relvad. Grupi koosseisus oli ka 13. septembril salaja Soomest Eestisse saabunud kapten Karl Talpak ja nende staap oli 20. – 22. septembril Pühavaimu kiriku kantseleis. Kokku oli mehi ehk paarkümmend.
20. septembril toimus nende kogunemiskohas nõupidamine, millest võttis osa ka kapten Talpak. Seal selgus olukorra lootusetus kogu selle ulatuses ja vastavalt sellele tehti ka otsus Eestist lahkuda.
Erinevalt Eesti valitsusest oli soomepoistel põgusad kontaktid ka pitkameestega, täpsemalt nende staabiga. 20. septembril kohtusid nende esindajad pastor Puhm ja Endel Ruberg seal Pitka endaga, 21. septembril ei olnud admirali kohal ja tema staabis olevat valitsenud peataolek.
Purjutamine viis paugutamiseni
Kuid Tallinna 20.-21. septembril haaranud kaoses ja anarhias ei suudetud midagi silmapaistvat korda saata. Mõlemal päeval toimusid stiihiliselt alanud relvakokkupõrked eesti ja saksa sõjaväelaste vahel, kus otsustav osa oli ka mõõdutundetul alkoholipruukimisel ja sinimustvalge lipu ootamatul heiskamisel Pika Hermanni tornitippu. Saksa lipu langetasid ja asendasid Eesti omaga Kindralinspektuuri vahikomando napsitamisest kuraasi saanud mehed, erinevatel andmetel kas Theodor Tui või Juhan Lepiksoo. Sakslased muidugi protesteerisid ja keerukate läbirääkimiste tulemusena heisati 21. septembri hommikul torni nii Eesti kui ka Saksa lipud. Kui esialgu relvitustasid eestlased sakslasi, siis 21. septembril andsid viimased vastulöögi, vallutades admiral Pitka Löögiüksuse staabi. Selle käigus võetud kinni umbes 40 eestlast, üks mees (nooremleitnant Sergei Pärl?) aga lastud põgenemiskatsel maha.
Edasi tuleb juttu saksa väeosast, mis oli majutatud esialgu Inglise Kolledzhile ehitatud hoonesse, kus 1940. aastal paiknes Õpetajate Seminar (tänapäeval Tallinna Ülikooli nn Terra hoone aadressil Narva mnt 25). Üks tundmatuks jääda sooviv eesti sõjaväelane, kes sakslaste poolt Narva maanteel kinni nabiti: „Koolimajast toodi relvastatud üksused välja, osa neist piiras Pitka sõjaväelise staabi sisse, teine osa pani liiklemise seisma Narva maantee sadamapoolses otsas. Kõik tänaval liikuvad eesti sõjaväelased peatati ja otsiti läbi. Relvad võeti ära ja mehed ise saadeti kolledzhi õuele./…/ Hiljem kuulsin, et sakslased olid sinna suure kära ja müraga sisse tunginud, käsigranaadid ja laskevalmis püssid-revolvrid käes. Oli ka huupi tulistatud, kuid kedagi ei olevat surma ja haavata saanud. Üks tasakaalukam sakslane olevat vahele astunud ja verevalamise ära hoidnud.“
Muidugi ei puudu ka jutud, nagu oleks sakslased tahtnud sealsamas kolledzhi õuel kinnivõetud 200 eesti ohvitseri ja sõdurit kuulipildujaist maha lasta, kuid see lõppenud ühe mehe surma ja kolme haavatasaamisega. Peale ägedat sõnasõda ja vastastikuseid süüdistusi relvavendluse reetmises ja muus taolises lastud relvituks tehtud eestlased peale paaritunnist kinnihoidmist siiski vabadusse. Muidugi oli ka kuulujutte, mille kohaselt tunginud sakslased granaate loopides ja tulistades staapi sisse ning tapnud hulga pitkamehi äärmiselt julmal moel.
Hulgalt eesti sõjaväelastelt võeti relvad ära ja nad arreteeriti. Seega on ilmne, et igatahes säilitasid saksa okupatsioonivõimud kuni lõpliku lahkumiseni 22. septembri hommikul osalise kontrolli Tallinna üle.
Aga tagasi soomepoiste juurde. 20. septembril Kloogalt lahkunud ja järgmisel hommikul kiriku kantseleisse saabunud lipnik Vello Laos leidis sealt ainult pastor Puhmi. Kapten Talpak oli just lahkunud ja jätnud maha sõnumi – varjake end, ärge taganege Saksamaale, põgenege Soome või Rootsi.
Samal päeval kell 15.00 kogunesid kõik Tallinnas olevad soomepoiste ohvitserid uuesti “peakorterisse”, kus tehti teatavaks kapten Talpaku koostatud Saaremaale taganemise kava. Vastavad teated saadeti ka Kloogale ja Paldiskisse.
(Jätkub homme).
