Kuuekordse helikiirusega SR-72: selline on luurelennunduse järgmine kõva sõna
Kuulsaim neist on Lockheed U-2, hüüdnimega "Dragon Lady", ühemootoriline, ülikõrge lennukõrgusega luurelennuk, mis olnud USA kasutuses alates 1957. aastast. Siis tuli (ja läks loomuliku vananemise teed) Lockheed SR-71 Blackbird. 2030. aastaks on aga juba oodata järgmise põlvkonna luurelennukeid Lockheed Martin SR-72.
U-2 pole eriti kiire (maksimaalselt Mach 0,67 ehk 827,3 km/h). Lennukite kiirusrekord (Mach 3.3, 3529.6 km/h) on 1976. aastast aga SR-71 käes. Kui praegu välja töötatav SR-72 kunagi kasutusele tuleb, võib aga arvestada kiirusrekordite jõudmist juba kaks korda suuremasse suurusklassi.
U-2-lennukite tootmine lõpetati aastal 1989 (valmis kokku 102 lennukit). Uusim mudel U-2S on teinud küll läbi põhjaliku moderniseerimise ja veel 2015. aastal oli U-2-sid kasutusel 32 lennukit. Järgnes lühiajaliseks jäänud luurelennuk Lockheed A-12 (kasutusel vaid 1967-1968), kuigi kokku 15-st seda tüüpi lennukist koguni kuus jõudis alla kukkuda, enne kui projekt lõpetati.
Selle asemel töötati 1966. aastaks välja juba oluliselt parema mainega, maailma kiireim luurelennuk Lockheed SR-71 kiirusega Mach 3.3 lennates ligemale 25 000 meetri kõrgusel . Kokku toodeti aastail 32 lennukit, neist 12 on ka erinevates intsidentides alla kukkunud, kuigi mitte kunagi vaenlase poolt alla lastuna (erinevalt U-2 kuulsaimast intsidendist Gary Powersiga 1960. aastal).
SR-71 pidi algselt asendama lennukeid U-2, aga nad jäid paralleelselt kasutusele. Tegemist oli kiireima ja kõrgeima lennukõrgusega luurelennukiga, aga oli selgelt ka ülesandeid, milleks aeglasem U-2 sobis paremini. USA õhujõududes püsis SR-71 kasutusel 1998, aastani, viimati lendas SR-71 aastal 1999, siis juba NASA egiidi all.
Nõukogude vasteid U-2-le, lennukeid Myasištšev M-55 saadi valmis neli tükki, kuid alles külma sõja lõpus, 1980. aastateks, kasutusele võeti nad hoopis teaduslikeks ülesanneteks. SR-71 lennukitele Venemaal vastet isegi ei leidu. Hiinast rääkimata.
Kuid ka USA lennukid Boeing E-3 Sentry täidavad luureülesandeid, mis muidugi täiendavad luuresatelliitide võrgu tööd, mis meie peade kohal tiirleb.
Niisiis, USA uue luurelennuki väljatöötamine on konkurentsi puudumisel külma sõja lõpu järel aastakümneteks venima jäänud, mis aga ei tähenda, et tootjad selleks ammu valmis pole olnud.
Lockheed Martin (täpsemini selle filiaal Skunk Works) on 2006. aastast peale koos firmaga Aerojet Rocketdyne töötanud välja luurelennukit SR-72 ja testidel on nende mootorid näidanud lausa kuuekordset helikiirust (Mach 6.0 ehk 7408,8 km/h).
Arendajad ütlevad, et uus lennuk oleks kasutamiseks valmis enne aastat 2030, aga nüüd on jõudnud meediasse ka teated selliste lennukite vähendatud mudeli katsetustest Palmdale'is Californias. Kuna avalikult midagi välja kuulutatud ei ole, peab meedia ise tegelema selliste lennukite järel spioneerimisega.
