Looduskaitsjad nördinud: Lõuna-Aafrikas läks legaalsel oksjonil müüki pool tonni ninasarvikusarvi
Lõuna-Aafrikas on rahvusvaheline sarvemüügi keeld kehtinud juba aastast 1977 ja riigisisene kehtis aastast 2009 kuni tänavu kevadeni.
Sarvemüügi pooldajad ütlevad, et tegu on tulusa ja isegi loodussõbraliku ärimudeliga, kuna sarv kasvab ninasarvikuile tagasi (selleks kulub umbes kaks aastat) ja müügist saadav raha oleks võimalik investeerida ohustatud loomaliigi säilitamisse. Looduskaitsjad ütlevad aga, et tegu on katastroofilise sammuga, tänu millele nõudmine sarve järgi Ida- ja Kagu-Aasias tõuseb - seal on sarv imeravimina kõrges hinnas. Ametlik sarvemüük omakorda seab tõsisesse ohtu need vähesed ninasarvikud, kes veel metsikus looduses elavad. LAV-i farmereil on üle 6000 ninasarviku.
Veel on legaalset müüki püütud õigustada sellega, et kui suures koguses sarve korraga müügile tuua, saaks selle abil Aasia mustadel turgudel astronoomilistesse kõrgustesse tõusnud sarvehinna võimsa pauguga nokauti lüüa. Paraku pole varasemad sarnased katsed seda teooriat toetanud - kui näiteks aastal 2008 müüdi samasuguse ühekordse eksperimendi vormis Keeniast pärit elevandiluud, oli mõju hopis vastupidine. Müüdud 107 tonni elevandiluuga teeniti küll valitsusele 15 miljonit dollarit, kuid tehing viis laialdase, märkimisväärse ja üsna toore salaküttimise olulise tõusuni.
Ninasarvikute sarvi saetakse ka nende kaitsmiseks salaküttide eest maha, kuna küti jaoks ei peaks ju ilma sarveta loom mingit erilist väärtust omama. Selle toiminguga alustati Namiibias aastal 1989, aga alati see ei aita ja ka sarveta ninasarvikud on küll ja küll küttide ohvriks langenud - mõnel puhul on spekuleeritud, et nood on looma maha lasknud lihtsalt vihast, kui on pärast pikka jäljeajamist lõpuks selleni jõudnud. Mõnel puhul arvatakse, et nad on siiski pidanud sarvekändu (lõiget ei tohi liiga lähedalt teha, muidu kasvab sarv valesti tagasi) piisavalt väärtuslikuks, kirjutab Save the Rhino. Ka nüüd oksjonil olevad sarved on pärit ühe 1500 ninasarvikut pidava farmeri varudest, kes regulaarselt loomadelt (enda sõnul) nende kaitsmiseks sarve lõikab, kirjutab Reuters.
Niisiis, farmerid ütlevad, et sarvemüügiraha on vaja selleks, et ninasarvikuid elus hoida, liigi säilimine tagada ja paksunahalisi ülal pidada, aga teisalt - kui neil poleks plaanis sarvede müügilt raha teenida, poleks neil ilmselgelt vaja ka ju üldse ninasarvikuid pidada. Ja ehkki kogu müüdud sarvematerjal peaks seaduse järgi jääma Lõuna-Aafrikasse, kuna müüki lubavad hiljutised seadusmuudatused kehtivad ainult ses riigis, on internetis kogu sarvemüügiinfo ka vietnami ja mandarini keelde tõlgitud - pole kahtlust, kuhu "toode" lõpuks välja jõuab. Ikka Ida-Aasiasse.
Nagu IFLScience märgib, saadab müügi toimumine lisaks veel Aasiasse segaseid sõnumeid, kuna siiani on töötatud selle nimel, et sealset nõudlust kahandada. Nüüd aga saabub järsku pool tonni hinnalist materjali turule.
