FOTOD JA VIDEOD: Kuidas siis ikkagi pommitati? Masendav meenutus Teise maailmasõja pommitamisest Tallinnas, Narvas, Tartus...

Delfi Forte on viimastel aastatel Teise maailmasõja sündmustest kirjutanud pikemalt kahes projektis - tunamullu valmis projekt "70 aastat sõja lõpust" ning nüüd on juhtunut kajastatud "EV100 nädalat" projektis, mille raames räägitakse igal nädalal ühest aastast meie ajaloos. Kuivõrd mõningad 9. maiga seotud väljaütlemised, mis justkui sõjakoledusi pisendasid öeldes, et "pomme kaela ei langenud", on pigem nõutukstegevad, tasub ehk korraks meenutada õudusi ja koledusi, mida Teise maailmasõja ajal meie esivanematel tuli üle elada.

Narva enne ja pärast

Kuigi televisioonini oli 1924. aastal aega veel küll, käisid filmimehed järjest usinamalt mööda Eestimaad ringi. Rahvusarhiivi filmiarhiivi kaadritel on peal nii vastvalminud sild üle "Naroowa" jõe, nagu eelmisel sajandil Narva jõge kutsuti. Ka on filmikaadreis Narva Aleksandri kirik – seesama, mille võlgu ei suudeta maksta ja millele otsitakse uut omanikku.

Narva pommitamise ajal Teises maailmasõjas nõukogude lennukite poolt 6.-7. märtsil 1944 tuli kiriku kuplist üks mürsk sisse ja purustas tornikiivri. Sama aasta 24. juulil lasti arusaamatutel põhjustel õhku ka säilinud torn. Viimane taastati aastaks 2008.

Filmi lõpuosa vaadates jääb üle aga vaid kurvastada: kuigi barokne raekoda on kenasti püsti ja olemas, siis näiteks Kesk tänav, mis meenutab Tallinna vanalinna, on jäädavalt kadunud. Vaata videost!

Kui Tallinnas hukkusid märtsipommitamise tagajärjel tsiviilisikud, siis Narvast kui rindelinnast olid inimesed evakueeritud alates 25. jaanuarist 1944. aastal.

Mis puudutab Tallinna märtsipommitamist, siis seda on ajaloolane Jaak Juske kirjeldanud Forte igalaupäevases sarjas "Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas" sedasi:

"Tallinnale tehti Teise maailmasõja ajal punalennuväe poolt rida õhurünnakuid. 1944. aasta 9. ja 10. märtsi öösel toimunud massiivne pommitamine ületas aga oma jõult kõik eelmised.

1944. aasta 9. märtsi õhtul oli Tallinna kohal selge taevas ja täiskuu, külma mõned kraadid, lund oli vähe. Õhurünnak Tallinnale algas õhtul kell 18.30 ning esimene laine kestis kella 21.15. Algselt lasti pimendatud pilvitu taevaga linna kohale valgustuspommid, mida rahvas jõulupuudeks kutsus. Undama hakkasid õhusireenid. Inimesed jooksid varjenditesse.

Esimeses rünnakulaines osales 240-300 eri tüüpi nõukogude lennukit. See laine tekitas ka enamiku purustustest linnas. Seejärel siirdusid punalennukid oma baasidesse teist pommikoormat peale võtma. Kui nad oleksid sellega ka Tallinna kohale jõudnud, poleks kaosesse paisatud vanast hansalinnast suurt midagi alles jäänud. Kõige hullemast päästsid linna julge operatsiooniga üllatuslikult soomlased.

Kuu aja jooksul enne sakslaste poolt okupeeritud Eesti pealinna ründamist oli punalennuvägi pommitanud kolmel korral Helsingit. Kokku hukkus pommitamistes vähemalt 145 inimest. Soomlased haudusid kättemaksu. Ja võimalus selleks tekkis Tallinna pommitamise ööl.

Soome piloodid libisesid vaikselt ööpimeduses baasidesse lendavate punalennukite vahele, kusjuures hõimuvelled kasutasid segaduse tekitamiseks mitmeid punaarmeelt 1941. aasta sõjasuvel saadud trofeelennukeid. Karjala kannasele maandunud nõukogude lendureid tabas seega ootamatult vaenlase pommirahe, samuti piiri tagant avatud soomlaste suurtükituli lennuväljadele. Punaste õhutõrje oli aga sisuliselt halvatud, sest võimatu oli vahet teha oma ja vaenlase lennukil."

Täispikka lugu ja galeriid näeb siit.

Hiljuti avaldas Mart Sander oma vanaema tehtud fotod toonasest Tallinnast:

1944. aasta märtsis toimunud õhurünnaku tulemusel said kannatada paljud linna ainulaadsed ning ajaloolised hooned, nende seas ka üks linna sümboleid Estonia teater. Suure hävitustöö taustaks räägitakse tihti lugu sellest, kuidas Estonia teatris olnud sel õhtul mängukavas etendus "Kratt" ning kuidas siis, kui leegid lõõmasid, jooksnud ka tõeline kratt läbi tuleleekide. Nii vahetut reportaaži kui ilmus 1944. aasta ajakirjas Eesti Noored kellegi Sami sulest annab aga otsida. Toome mõned katkendid, täismahus saab seda lugeda siit!

Langeb eesriie. Aeglaselt süttivad tuled. Astun muinasmaailmast tõelisusse, mis ei ole kuigi meeldiv, sest samas astub eesriide ette mees, teatades: "Õhuhäire! Palun kõigil varjenditesse minna."

Pahane segamise üle, laskun teiste järel treppidest alla usus, et kõik möödud varsti. Rahvas on rahulik. "Küllap see on proovihäire. Tea, mis ta tast proovitakse igal õhtul?" kuuldub tüdinud pahandamist.

Meid juhatatakse veeremängusaali. Seisame seal hulgana koos, olen esmakordselt selles kohas ja vaatlen huviga ümbrust. Näitlejad tulevad kostüümidest, grimmiga ja mul on jälle, mida vaadelda, sest võib-olla on see ainukordne juhus näha neid nii lähedalt. "Kratt" tuleb rohelisena, määrdununa ja karvasena. Kõik see on väga huvitav mulle. /.../

Äkki tugevam mürts teiste seas. Tolmu paiskub ruumi, rahvas satub ärevusse. "See küll enam proovihäire pole," pahandatatakse ja tõmbutakse vahekäigust ära. Tunnen, kuidas hakkan üle keha värisema. "Olete teie aga erutunud!" lausub härra mu lähemas naabruses, muiates sõbralikult. Vaatlen oma vabisevat kätt, mis veel kramplikult kava hoiab ja muigan ka. See tuleb tahtmatult see värisemine.

/.../

Hetkeks vaikivad paugud, et lasta meil hinge tõmmata. "Kes soovib, võib lahkuda," tuleb korraldus. Osa rahvast väljub punavasse ja suitsevasse maailma. Samas aga algavad jälle plahvatused, mis kestavad õnneks lühikest aega. Tekib pikemaajaline vaikus, mille kestes tuleb korraldus kõigil lahkuda viibimata majast, mis muutub siin ohtlikuks.

Kardan välja minna. Aralt läheneme käigusuule, mille juures valvavad poisid, teatades tukkide langemisest. Tunnen neis ära poisid Tallinna noortemalevast.

Jookseme... Üle põlevate tukkide, üle suitsuse turuplatsi, tuul vihisemas kõrvus. Tulest tekitatud õhuvoolud on nii tugevad, et vaevu suudame teha teed läbi tuule. Pole aega vaadata midagi enda ümber. Ees näen lehvivat ainult näitlejate valgeid kleite ja parukaid.

Need filmikaadrid pärinevad aastast 1945. Siin on väga selgelt näha, mis seisus hoone oli ajal, kui seda üles ehitama hakati. Tõsi, toonane Nõukogude Liidu ringvaade sellest, kellel lennukid hoonet pommitasid, ei räägi.

Sõja lõppakordid

Need kaadrid on Saaremaalt aastast 1944.

1944. aastaks olid saksa väeosad taandunud Lääne-Eesti saartele, et säilitada laevaliiklus Läti sadamatega ning varustada sealseid väeosi. Septembri alguses jõudis 23. jalaväediviis Saaremaale, kohale toodi ka kogu Läti diviis, lisaks veel suurtükipataljonid ning rügemendid. Valmistuti kaitsma Saaremaad täie jõuga, kuna oli teada, et Punaarmee tuleb ja võimalused võiduks on üsna nigelad.

Septembri lõpupoole hõivas Punaarmee Vormsi ja 30. septembril alustasid sakslased Muhust evakueerumist. 3. oktoobri õhtuks jätsid sakslased Hiiumaa maha ning liikusid kogu varustusega Saaremaa suunas.

5. oktoobril kell 6:00 hommikul alustas Punaarmee 8. Eesti laskurkorpus hommikuses udus Väikese Väina dessanti. Sakslased suurt vastupanu ei osutanud, aga korraldasid üsna eduka vasturünnaku. Taanduti vaikselt Sõrve poole ning järgneva kuu jooksul suudeti vahelduva eduga Punaarmeele vastu panna. 21. novembri hommikuks olid sakslaste väed taganenud Mäebe-Torgu-Türju liinile ja 24. novembril evakueerusid viimased sakslased Saaremaalt. Saksa arhiivimaterjalide andmetel kulutas Sõrve väegrupp kuue viimase päeva jooksul toimunud lahingutes 1639 tonni laskemoona.

Videokaadrid on pärit neistsamadest päevadest ehk ajast vahetult pärast seda, kui sakslased olid lahkunud. Filmilt näeb mahajäetud saksa transpordi- ja sõjatehnikat ning Punaarmee sõdureid nende seast kasutuskõlblikku kraami otsimas, samuti saksa sõjavange, kaevikuid ja tankitõkkeid. Filmilindile on jäänud ka raskesti haavata saanud ja lahinguväljale maha jäänud saksa sõdur.

Vaata videost lahingujärgseid kaadreid!

Mis Mandri-Eesti hõivamist Punaarmee poolt puudutab, siis 1944. aasta suvel oli kogu Saksa idarinne kokku varisemas ja Sinimägedesse taandunud Narva rinne oli ainus koht, kus Saksa väed suutsid Punaarmeed paigal hoida. 26. juulil hõivas Punaarmee mahajäetud Narva.

Kuna Sinimägede lahingutega hoiti Punaarmeed Tannenbergi liinil kinni, asusid Nõukogude väed Eesti territooriumit hõivama Lõuna-Eestist. 11. augustil vallutati Petseri ning kaks päeva hiljem Võru. See foto on tehtud Võru linnas:

Tulekahjud Võrus, 1944, punaarmee pealetung. Foto: Erakogu, Filmiarhiiv

Tartusse jõudsid punaarmeelased 25. augustil, järgmine kaader on Tartust, mis oli Punaarmeele strateegiliselt oluline vallutus.

Kui Teise maailmasõja lõpust möödus 70 aastat, tegi Delfi sel puhul põhjaliku ajalooprojekti. Vaata ja uuri lähemalt siit interaktiivsele ajajoont, millele on kogutud nii foto- video- kui arvamuslood.

false