Võimas laserkahur, mille USA armee nüüdsest oma käsutusse saab
Valguskiirt suunav tehnikaseade, nimega laser, valmis esmakordselt USA-s, 1960. aastal, leiutajaks Hughesi uurimislaborites töötav Theodore H. Maiman. Sõna "laser" on lühend ingliskeelsest nimetusest light amplification by stimulated emission of radiation, sõna-sõnalt valguse võimendamine stimuleeritud kiirguse kaudu. Esmalt leiti sellele teaduslikke rakendusi, peagi aga hakati otsima ka sõjalist otstarvet,
Relvad orbiidil
Strateegilise kaitse Initsiatiivi (SDI) ehk nn tähesõdade programmi raames tegid ameeriklased projektiga Excalibur juba 1970. ja 1980. aastatel katsetusi ka tuumajõul töötavate röntgenkiirguse laseritega, kuid külma sõja lõpus saadi aru, et selliste asjade relvaks muutmine pole veel tehnoloogilise võimekuse piires.
Selle vastu esitleti NSV Liidus 1984. aastal nn laserpüstolit, mis pidanuks olema kosmonautide relvastuses, paraku projekti juht Viktor Sulakvelidze suri samal aastal. 1987. aastal üritati aga paigaldada orbitaalset laserrelvasüsteemi, et sellega SDI-le vastu astuda, 17F19DM Polyus/Skif-DM paigaldamine aga nurjus.
Samasugune saatus tabas 1997. aastal USA laserrelva MIRACL (Mid-Infrared Advanced Chemical Laser), et tulistada üht maha kantud tehiskaaslast orbiidil. Test nurjus täielikult.
ZEUS-HLONS (HMMWV Laser Ordnance Neutralization System)oli juba üheksakümnendatest alates Sparta Inc ja NAVEODTECHDIV (laevastiku lõhkekehade kahjutuks tegemise üksus) koostöös valmistatav ja testitav süsteem maamiinide kahjutustamiseks, testitud uuemal ajal ka Afganistani ja Iraagi miiniväljadel.
Relvad lennukil
Juba 1977. aastast oli Moskvas aga käimas projekt laserrelvade kinnitamiseks lennukile Beriev A-60. Esimene lend 1981. aastal ilmselgelt ei andnud tulemusi, sest teine lend tehti alles 1991 ja seejärel pandi programm üldse 15 aastaks kalevi alla, kuni Vladimir Putin lõpuks otsustas selle taaskäivitada. Nüüd kannab ta nime Sokol Ešelon, paraku relvana pole vist piisavalt tugev.
21. sajandi alguses on aga juba tehtud suuremaid edusamme:
Boeing tegeles aastail 2007-2011 lennukilaserite programmiga, mis aga lõpuks tühistati. Ometi, 2014 esitles Boeing veokile kinnitatavat laserrelvasüsteemi HEL-MD (High Energy Laser-Mobile Demonstrator), mis suudaks lähenevad lõhkekehad õigeaegselt kahjutuks teha.
Pentagoni rahastatavatest DARPA laboritest on juba alates 2008. aastast kuulda ka projektist HELLADS (High Energy Liquid Laser Area Defense System), mis näeks ette 150 kW laseritega relvastatud raketitõrjekilpi, tõsisem testimine käis juba aastal 2012.
Relvatootjate võiduajamine
2008. aastal teatas relvatootja Northrop Grumman, et on edukalt testinud elektrilist laserit, mis võimeline tootma 100-kilovatist valguskiirt, et sellega saaks isegi tiibrakette purustada. 2011. aastal kinnitati sõjalaevale USS Paul Foster aga esimene laserkahur, mille laskekaugust mõõdeti juba kilomeetrites. Praegu töötab Northrop Grumman aga laserrelvade kallal, mida saaks panna hävitajate arsenali, vaenulike lennukite tõrjumiseks.
Raytheon omakorda näitas 2010. aastal Farnborough lennundusnäitusel esimest lennukivastast lasersüsteemi, mis kasutas 50 kW laserkiirt, suutes ka mehitamata ründedroone maha võtta. Prototüübi asemele valmis vabaelektronlaserit lubavad nad aastaks 2018.
Konkureeriv Lockheed Martin ei saa neile alla jääda. Kaks aastat tagasi esitlesid nad 30 kW laserrelva, mis suutis kilomeetrite kauguselt maasturi mootori sodiks lasta, nüüd teatasid nad aga, et on lähiajal Pentagonile üle andmas veokitele kinnitatavat fiiberoptikat kasutavat 60 kW laserrelva, mis seega veel kaks korda võimsam.
USA laevastik on otsinud laserrelvi oma sõjalaevadele juba 2011. aastast alates. 2013. aastal sõjalaevale USS Ponce kinnitatud laserkahuri valmistajaks oli küll vähem tuntud Kratos Defense & Security Solutions, Inc.
Ega sakslaste Rheinmetall ka just palju maha ei jää. Kõrgenergiaga kuni 30 kW laserrelvi on esitletud juba aastast 2013:
