Miljonite laserite tõukel Alpha Centaurini - teostumatu utoopia, Hawkingi nimi all?
Niisiis, eile kuulutasid Milner ja Hawking välja suure tehnoloogilise võidujooksu, preemiaga sada miljonit dollarit, isikule või meeskonnale, kes töötab välja ellu viidava kontseptsiooni, kuidas ülipisikest "kosmosepurjekat" viiendiku valguskiirusega naabertähe Alpha Centauri juurde lähetada. Positiivne on see, et juba varem on Milner andnud miljoneid dollareid projektidele, mis tõesti teadust edasi viivad, probleemiks aga see, et mõni programm on ikkagi liiga utoopiline.
Kuna Alpha Centauri tähesüsteem asub meist keskmiselt 4,37 (lähim tähtedest Proxima Centauri 4,25) valgusaasta kaugusel, kestaks sellisel kiirusel (60 miljonit meetrit sekundis ehk 215 miljonit km/h) lend Alpha Centaurini ligemale 20 aastat, kuigi pole olemas seni toimivaid lahendusi nii suure kiiruse andmiseks aparaatidele kosmoses.
Breakthrough Starshot tähistab programmi nimena kahte asja. Esiteks asutas Milner 2012. aastal nn Läbimurde auhinnad, mille väljaandmisse on olnud kaasatud ka Sergei Brin ja Anne Wojcicki, Mark Zuckerberg ja Priscilla Chan, Hiina ärimees Jack Ma ja professor Cathy Zhang, alates eelmisest aastast ka maailmakuulus briti füüsik Stephen Hawking.
Hawkingi kuulsaimad tööd teoreetilise füüsika ja kosmoloogia vallas on küll jäänud aastate taha ja uuemal ajal on ta nimi pigem esil just kõikvõimalike utoopiliste ideede toetajana. Ja ka tähelask, mis peaks justkui võimaldama pisikest kosmoseaparaati suure kiirusega teele saata, on siiani siiski utoopia.
Alles eelmisel aastal tuli California Santa Barbara ülikooli teadlane Philip Lubin välja ideega, et laseriga võiks olla võimalik ülipisikesi kosmoseaparaate palju suurema kiirusega teele saata, seda enam, et nanotehnoloogia arengu tõttu pole juba ammu enam vajadust senise suurusega roboteid toota. Ka palju väiksem sond suudaks samu ülesandeid täita.
Seni on aga ideed tähtedevahelise kosmoselaeva ehitamiseks vaadanud rohkem kui sada aastat tulevikku, sest senistel kiirustel kestaks kosmoselend lähimagi täheni tuhandeid aastaid. Lubin sai küll tugineda juba seitsmekümnendatest aastatest pärinevatele samalaadsetele teooriatele.
Milner, Hawking ja kolmanda isikuna nende preemiate fondi juhtiv Mark Zuckerberg (kes küll esitlusel puudus) loodavad seda preemiat välja lubades nüüd, et keegi töötaks välja kosmoselaeva, mis suudaks hüpata siit enam kui nelja valgusaasta kaugusele, ühest Alpha Centauri tähest (sealne tähesüsteem koosneb ju kolmest) ühe astronoomilise ühiku kauguseni, kus aparaadi neli kaamerat oleks võimelised planeete lähivaates pildistama.
Põhimõte, et väiksemale objektile oleks võimalik suuremat kiirust anda, on iseenesest loogiline. Kuid kui arvestada, et ühegigavatine laser (võrreldav tuumajaamaga) annab tegelikult vaid mõne njuutoni jagu kiirendust ja selleks, et kiirust juurde saada, tuleks nii teadusinstrumendid, plutooniumist jõuallikas, kui ka miskisugune päikesepuri mahutada mõnegrammilise seadme sisse, saab selle utoopia teostamine olema ülimalt keeruline.
Kokku oleks jutt tulevikus lausa tuhandest nanokosmoselaevast koosneva laevastiku loomisest, et nendele mõnegrammistele kosmosesondidele tohutu kiirendus anda ja niimoodi valgusaastate kaugusele paisata. Neid saadetaks teele Maa peal asuva 100-gigavatise laseriga, mis aga eeldaks tegelikult kümne miljoni laseri kiirte koondamist üheks hiigelkiireks, mis ulatuks atmosfäärist välja, meie planeedist tuhandete kilomeetrite kaugusele ja tabaks veel täpselt kosmosepurje, et aparaadile vajalik kiirendus anda.
Mikroskoopilist kosmoseaparaati võiks paraku sihtmärgist kõrvale paisata ka kokkupõrge suvalise tolmukübemega kosmoses, mida Maa pealt näha oleks võimatu.
Kuigi Milneril ja tema sõpradel raha jätkub, ka ideed on teoorias teostatavad, vajaks nende teostamine suuri läbimurdeid teadusmaailmas, ehk nagu Economist väidab, läbimurdeid on vaja ligemale tosina muu tehnoloogia väljatöötamisel, et seda ideed üldse kaaluma hakata.
