F1 aastal 1959: Maailmameistri võlunipp - võimas mootor koliti eest juhi selja taha

Cooper T51 oli sensatsiooniline uus vormeliauto, mille disainis Briti insener Owen Maddock ja mille valmistas Cooper Car Company. Ajalukku läks ta just esimese tagamootoriga vormelina, mis toodi välja Monaco GP-le 1959 ja andis ühele selle juhile kohe aasta lõppedes ka maailmameistritiitli.

Aasta varem oli hiilanud Briti autotootja Vanwall, kes teatavasti sai 1958. aastal ka esimese konstruktorite karika, kuigi MM-tiitel läkski Ferrari piloodile Mike Hawthornile. Paraku oli nende piloot Stuart Lewis-Evans üks neljast hukkunud tolle aasta vormelijuhist ja kui tagatipuks hukkus ka kaasmaalane Hawthorn kohe 1959. aasta jaanuaris, polnud Briti autotootja enam huvitatud sarjas jätkamisest. Tony Brooks tuli 1959. ja 1960. aastal küll korraks Vanwalliga rajale, aga sisuliselt oli järjekordne võitjameeskond F1-st lahkunud.

Seda kuulsusrikkamalt täitis tekkinud tühiku Cooperi auto, kasutades 2,5-liitrist Climax FPF 2.5 L4 mootorit. Cooperi tehasemeeskonnas sõitsid uusmeremaalane Bruce McLaren, austraallane Jack Brabham ja ameeriklane Masten Gregory, avaetapile Monacos tulid aga samasuguste masinatega ka R.R.C. Walker Racing Teami liikmed Stirling Moss ja Maurice Trintignant, veel viis meest sõitis mõnevõrra nõrgemate Cooperitega. Ja Climaxi mootor pandi ka Graham Hilli ja Pete Lovely Lotus 16-autode "kapoti" alla.

Reeglid püsisid 1959. aastal endised, F1-kategooriasse liigitus auto kas vabalt hingava kuni 2500-kuubikulise või kompressoriga 750-kuubikulise mootoriga. Kaalupiiranguid ei olnud. Kui aga seni oli tiitleid võidetud ikka juhist eespool paikneva mootoriga autodel, siis 1959. aastal kolis võitjaautode mootor juba otsustavalt juhi selja taha. Katsetati ka külgmootoritega. Tänapäeval nii harjumuspäraseid esi- ja tagatiibu veel 1959. aasta vormelitel ei olnud.

Fangio oli karjääri lõpetanud ja Argentina GP langes ka F1-kalendrist välja. Punkte jagati endiselt 8-6-4-3-2 pluss üks punkt kiireima ringi eest. Arvesse läks aga vaid viis etappi üheksast.

1. etapp Šveitsi GP

Hooaeg algas kohe põneval Monaco tänavarajal, mais 1959, kuhu esireast startisid Stirling Moss Cooperil, Jean Behra Ferraril ja Jack Brabham Cooperil. Behra langes küll välja 24., Moss 81. ringil ja kui sada ringi läbitud, sai Brabham oma karjääri võidukaks tervituseks esimese ruudulipu.

• 1 Jack Brabham AUS Cooper-Climax 8+1
  2 Tony Brooks GBR Ferrari 6
  3 Maurice Trintignant FRA Cooper-Climax 4
  4 Phil Hill USA Ferrari 3
  5 Bruce McLaren NZL Cooper-Climax 2

2. etapp Indy 500

Eelviimast korda oli F1 sarjas ka Indianapolise 500 miili sõit ovaalrajal, rajal eranditult vaid ameeriklased, kes muudel F1 etappidel end reeglina ei näidanud. Jerry Unser ja Bob Cortner said aga juba enne sõitu harjutuste ajal surma.

Parima stardikoha sai Johnny Thomson autoga Lesovsky-Offenhauser, temale järgnesid Eddie Sachs autol Kuzma-Offenhauser ja Jim Rathmann autol Watson-Offenhauser. Kõikidel autodel kapoti all 4,5-liitrine Offenhauser 4.5 L4 mootor. Watsoni autodega saadi aga kaksikvõit, kui kuuendana startinud Rodger Ward jättis selja taha nii Rathmanni kui Thomsoni.

• 1 Rodger Ward USA Watson-Offenhauser 8
  2 Jim Rathmann USA Watson-Offenhauser 6
  3 Johnny Thomson USA Lesovsky-Offenhauser 4+1
  4 Tony Bettenhausen USA Epperly-Offenhauser 3
  5 Paul Goldsmith USA Epperly-Offenhauser 2

3. etapp Hollandi GP

Zandvoorti rajal said aga oma ajaloo esimese etapivõidu rootslased. Auto BRM P25 valmistajana sai Owen Racing Organisation oma esimese, kuid kaugeltki mitte viimase etapivõidu. Paremad aastad seisid BRM (British Racing Motors) jaoks veel ees.

Rootslane Jo Bonnier startis BRM-il esimesest ruudust Cooper-Climaxi-meeste Brabhami ja Mossi ees (kes esindasid küll erinevaid meeskondi). Mossist polnud seegi kord finišeerijat, Brabham pidi aga lõpuks Bonnierile alla vanduma.

• 1 Jo Bonnier SWE BRM 8
  2 Jack Brabham AUS Cooper-Climax 6
  3 Masten Gregory USA Cooper-Climax 4
  4 Innes Ireland GBR Lotus-Climax 3
  5 Jean Behra FRA Ferrari 2
  Kiireim ring Stirling Moss GBR Cooper-Climax 1

4. etapp Prantsuse GP

Reimsi rajal nähti juba neljandat etapivõitjat ja seekord oli Ferraride kord ennast näidata. Kuuendalt kohalt startinud Bonnier katkestas kohe, teiselt startinud Brabham sai vähemalt koha poodiumil, aga esikohalt startinud Tony Brooks tõi ka oma auto Ferrari Dino 246F1 võidukalt finišisse. Selle autoga oli Hawthorn aasta varem maailmameistriks tulnud, Brooks oli tema koha meeskonnas üle võtnud. Ameeriklane Phil Hill sai aga oma senise karjääri parima koha. Punkte koos Brabhamil 19, Brooksil 14. Autodest Cooper (18) edestas Ferrarit kahe punktiga.

• 1 Tony Brooks GBR Ferrari 8
  2 Phil Hill USA Ferrari 6
  3 Jack Brabham AUS Cooper-Climax 4
  4 Olivier Gendebien BEL Ferrari 3
  5 Bruce McLaren NZL Cooper-Climax 2
  Kiireim ring Stirling Moss BRM 1

5. etapp Briti GP

Seekord jälle Aintree rajal. Ferrari puudus üldse, Brooks istus aga edutult Vanwalli autosse, olles ühtlasi esimene katkestaja. Eest startis Brabham Cooperil, tema kõrvalt britt Roy Salvadori Aston Martinil ja ameeriklane Harry Schell BRM-il. Lõpetas esimesena jälle Brabham, kuigi selja taga oli olukord muutunud, poodiumile tulid siiski Moss ja McLaren. Mõlemad jagasid pooleks ka kiireima ringi punkti, kusjuures McLaren oli vaid 21 aastat ja 322 päeva vana. Brabhamil koos juba 27 punkti, Brooksil endiselt 14.

• 1 Jack Brabham AUS Cooper-Climax 8
  2 Stirling Moss GBR BRM 6+0,5
  3 Bruce McLaren NZL Cooper-Climax 4+0,5
  4 Harry Schell USA BRM 3
  5 Maurice Trintignant FRA Cooper-Climax 2

6. etapp Saksa GP

Seekordne etapp peeti ülipika Nürburgringi asemel oluliselt lühemal Lääne-Berliini linnaringrajal. Kuid seal tuli 8,3-kilomeetrist rada läbida 30 korda. Üles oli antud ka kaks Porsche 918-pilooti, neist Jean Behra sai päev varem F2-sõidul surma ja Wolfgang von Trips loobus seetõttu stardist. Eest startis Brooks Ferraril, Mossi ja ameeriklase Dan Gurney ees. Kuid kuna Moss katkestas kohe esimesel ja Brabham 14. ringil, oli Ferraridel lihtne kolmikvõit koju tuua.

• 1 Tony Brooks GBR Ferrari 8+1
  2 Dan Gurney USA Ferrari 6
  3 Phil Hill USA Ferrari 4
  4 Maurice Trintignant FRA Cooper-Climax 3
  5 Jo Bonnier SWE BRM 2

7. etapp Portugali GP

Portugalis sõideti juba teist korda F1 MM-punktidele, kuigi seekord mitte Boavista, vaid ainsal korral Monsanto rajal. Rada oli ebamugav, ületades ühes kohas lausa trammirööpaid. Esikohalt startinud Moss tõi koju juba oma karjääri 11. etapivõidu. Teiselt kohalt startinud üldliider Brabham katkestas ka nüüd, punktita jäi ka kümnendana lõpetanud Brooks. Üldseis soosis aga endiselt neid: Brabham 27, Brooks 23, Moss 17,5 punkti. Konstruktoreist Cooperi edu püsis.

• 1 Stirling Moss GBR Cooper-Climax 8+1
  2 Masten Gregory USA Cooper-Climax 6
  3 Dan Gurney USA Ferrari 4
  4 Maurice Trintignant FRA Cooper-Climax 3
  5 Harry Schell USA BRM 2

8. etapp Itaalia GP

Septembris jõuti Monzas juba aasta eelviimase etapini. Ferrari tegi kodus mis suutis, aga Moss startis siiski esiruudust, Brabham kolmandalt kohalt. Nende vahelt startinud Brooks jäi praktiliselt kohe starti. Phil Hill täitis aga Brooksi tühiku ja lõpetas ise teisena. Kuid nüüd oli Brabhamil koos juba 31, Mossil 25,5 ja Brooksil 23 punkti. Üldvõit oli endiselt lahtine, Cooperi edu Ferrari ees püsis.

• 1 Stirling Moss GBR Cooper-Climax 8
  2 Phil Hill USA Ferrari 6+1
  3 Jack Brabham AUS Cooper-Climax 4
  4 Dan Gurney USA Ferrari 3
  5 Cliff Allison GBR Ferrari 2

9. etapp USA GP

Harjumatult lausa detsembrikuus 1959 tõmmati hooajale joon alla (varem pigem sportautode MM-i võõrustanud) Sebringi ringrajal Floridas. 8,36-kilomeetrine rada läbiti 42 korda. Rajal nähti ka Indy 500 võitjat Rodger Wardi, aga tema juhitud 1,7-liitrise mootoriga Kurtis Kraft-Offenhauser katkestas 20. ringil.

Start tõotas põnevust, kuna Moss startis Brabhami, Schelli ja Brooksi eest. Aga ükski neist ei võitnud, Moss katkestas juba viiendal ringil. Hoopis kümnendast ruudust startinud McLaren sai 22-aastasena oma esimese etapivõidu.

• 1 Bruce McLaren NZL Cooper-Climax 8
  2 Maurice Trintignant FRA Cooper-Climax 6+1
  3 Tony Brooks GBR Ferrari 4
  4 Jack Brabham AUS Cooper-Climax 3
  5 Innes Ireland GBR Lotus-Climax 2

F1 maailmameistrivõistluste esikuuik 1959:

• 1 Jack Brabham Cooper-Climax 31 (34)
• 2 Tony Brooks Ferrari 27
• 3 Stirling Moss B.R.M. / Cooper-Climax 25,5
• 4 Phil Hill Ferrari 20
• 5 Maurice Trintignant Cooper-Climax 19
• 6 Bruce McLaren Cooper-Climax 16,5

Brabham sai oma esimese ja ühtlasi ka Austraalia esimese MM-tiitli (kokku kolmest). Moss aga oli juba viiendat aastat järjest "medalil", paraku F1 sarjas neid kohti eriti ei hinnata.

Konstruktorite karika arvestuses said punkte vaid neli tootjat:

• 1 Cooper 40 (53)
• 2 Ferrari 32 (40)
• 3 B.R.M. 18
• 4 Lotus 5

Sportautode MM 1959

Siia toome ka paralleelselt veidi teistsugustel masinatel peetud sportautode MM-sarja, kus Ferrari ülekaalu murdjaks sai teine Briti autotootja Aston Martin. Seitsmendat korda peetud MM-i punktid autotootjatele (juhtidele tiitlit ei antud):

• 1 Aston Martin 24
• 2 Ferrari 18 (22)
• 3 Porsche 18 (21)
• 4 Maserati 2
• 5= Alfa Romeo 1
• 5= Lola 1

Etapivõitjad, nagu ikka, tuntud enamikus ka F1-radadelt

• 12-Hour Florida International Grand Prix of Endurance for the Amoco Trophy / Sebring International Raceway: Dan Gurney, Chuck Daigh, Phil Hill ja Olivier Gendebien Ferrari 250 TR 59
• Targa Florio / Circuito Piccolo delle Madonie: Edgar Barth ja Wolfgang Seidel Porsche 718 RSK
• ADAC 1000 Kilometre Rennen Nürburgring: Stirling Moss ja Jack Fairman Aston Martin DBR1/300
• 24 Heures du Mans / Circuit de la Sarthe: Roy Salvadori ja Carroll Shelby Aston Martin DBR1/300
• 24th R.A.C. Tourist Trophy / Goodwood Circuit: Carroll Shelby, Jack Fairman ja Stirling Moss Aston Martin DBR1/300