Vana-Rooma sõjajõud oli arenenuim maailmas, aga selle mereväge pigem põlati

100. aastaks pKr oli Rooma sõjaväeline süsteem sedavõrd lihvitud, et sündinud oli kõige arenenum sõjaline jõud kaasaegses maailmas.

Armee jagunes kaheks: jalaväelasteks ehk leegionärideks ning abivägedeks, kuhu kuulusid näiteks ratsanikud ja meremehed. Viimastele vaadati sageli ülevalt alla, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.

Leegionärid suhtusid sõjalaevastikku kerge põlastusega ning nad olid varmad rääkima selle rollist esimeses Puunia sõjas (264–241 eKr), kus sõjalaevastik transportis peaaegu veerand miljonit meest otse merepõhja, ilma et vaenlane oleks sellele kuidagi kaasa aidanud.

Samuti lõppes keiser Tiberiuse valitsus­ajal (14–37 pKr) Rooma sõjakäik marside hõimurahva vastu siis, kui torm hävitas laevastiku ja ka suure osa sõjaväest. Laevade tükke ja uppunud leegionäre kandsid lained Germaania randadele veel pikki nädalaid.

Rahulikud ajad jõgedel

Kuigi kõik poisid tahtsid just leegionäriks saada, tasus ühel noorel mehel ka sõjalaevastikku astumist kaaluda, hoolimata sellest, et see oli kui Rooma sõjaväe Tuhkatriinu ning neil oli aeg-ajalt raskusi pinnal püsimisega.

Raske oli eita­da, et omamoodi ligitõmbav oli väeliik, mille käes oli kõigi aegade merelahingute rekord igast küljest maaga ümbritsetud Helvetias (Šveitsis; ainult üks kord, Augustuse ajastul, kui sõjalaevastik ründas Constance’i (Bodeni) järve lahingus ­Raetia ja Vindelici laevastikke).

Sõjalaevastiku viimane suurem ­merelahing oli samas ka lahing, mis ­lõpetas Rooma kodusõdade sajandi ning tegi Augustusest Rooma keisri. See oli Actiumi lahing Kreekas 31. aastal eKr, kui Rooma ja Egiptuse laevastik kohtusid otsustavas kokkupõrkes.

Esimese sajandi lõpuks polnud enam suuremaid vaenulikke laevastikke ning leidus palju neid, kes julgesid trotsida märga hauda ja tahtmatut ohverdust Neptunile.

Kaasaegne sõjalaevastik tegi kõik oma tähtsamad sõjakäigud mööda jõgesid, kus kuiv maa oli mõlemal pool julgustavalt käeulatuses.

Sõjalaevastiku peamised osad

Rooma laevastik kannab nimetust classis, seega olid trireemid igas mõttes ­klassikalised Rooma sõja­laevad.

Sõjalaevastik jagunes selle järgi, kus see asus, viieks osaks. Kõigepealt tuleks mainida Vahemere valitsejaid – Classis Misenensis ja Classis ­Ravennantis.

Miseniumi laevastik sai nime neemelt. See seilas Neapolise (Napoli) lahe lainetel, ehkki selle tegevuspiirkonnaks oli kogu läänepoolne Vahemeri.

Nii selle laevastiku kui ka teisel pool Itaaliat Ravennas asuva laevastiku ülesanne oli eskortida Aleksandria viljalaevastikku ja võidelda piraatidega.

Viima­ne puudutas eeskätt Classis Raven­nantist, sest Dalmaatsia ja Liburnia rahvad Aadria mere ida­rannikul pida­sid juba ammustest aegadest ­piraatlust ühtaegu hobiks ja elustiiliks.

Need, kes otsisid organiseeritumat vastupanu, leidsid selle Classis Pannonica ja Classis Moesica juurest. Esimene neist asus Aquincumis (hilisemas Budapestis) ning teine tegutses mööda Doonaud allavoolu ning tegi kohati retki Mustale merele.

Teisel pool Euroopat asus Reini laevastik Classis Germanica. Selle baas asus Colonia Agrippinensises (Kölnis) ning pidi toime tulema vastikute ja hästi veeteid tundvate bataavidega.

Selle laevastiku kohustused viisid neid ka Põhjamerele, kus paljud meremehed avastasid, et trireemid olid kaitsetud ­Atlandilt tulevate tuulte ja lainete eest.

Vahest kõige romantilisem koht kogu Rooma sõjaväes oli Classis Alexandria. Selle laevastiku kohustus oli seilata piki palmidega ääristatud Niiluse kaldaid ning teha väljasõite Vahemere idaossa.

See oli viimane Rooma laevastiku ­üksus, mis veel tõsiseid lahinguid ­pidas, võideldes juudi mässuliste kohmakalt kokkuklopsitud laevastikuga aastatel 68–70 toimunud sõjas.

Laevastikus teenimise ...

plussid
+ Sõjalaevastik on võimalik tee orjusest välja.
+ Palju võimalusi reisida eksootilistesse paikadesse.
+ Sageli antakse erruminekul kodanikuseisus.

miinused
– Teised sõjajõud suhtuvad laevas­tikku üleolevalt.
– Teenistuslepingu lühim kestus on pikem kui teistes abivägedes, st üle 25 aasta.
– Laevad võivad põhja minna

Kuidas saada leegionäriks?

Imelise Ajaloo ja Imelise Teaduse raamatu­klubilt ilmub novembri lõpus Philip Matyszaki teos "Leegionär. Rooma sõduri (mitteametlik) käsiraamat".

Uuri lähemalt ajalooraamatud.ee lehelt