Vandaalid Roomat rüüstamas? Kristlikud armeed said 1527. aastal samaga hakkama
Saksa rahvuse Püha Rooma riigi valitseja Karl V (kes teatavasti oli ühtlasi ka Hispaania kuningas, Madalmaade valitseja ja koondas enda võimu alla üleilmse koloniaalimpeeriumi, kus Päike kunagi ei loojunud) saavutas Rooma vallutamisega võidu nn Cognaci liiga üle (kuhu kuulusid Prantsusmaa, Milano, Veneetsia, Firenze ja Paavstiriik). Kuigi vormiliselt rüüstasidki Roomat keisrile sõnakuulmatud väed, pääses paavst Clemens VII eluga põgenema vaid lojaalsete Šveitsi kaardiväelaste suurte ohvrite hinnaga.
Niisiis, 1526. aastal püüdis paavst Clemens VII (ametis 1523-1534) luua uut laiaulatuslikku koalitsiooni, et Habsburgide võim Itaalialt maha raputada. Tegemist oli osaga pikaleveninud Itaalia sõdadest (1494-1559), mil ennekõike prantslased, hispaanlased ja sakslased, aga nende liitlastena ka peaaegu kõik ülejäänud Itaalia pärast lahinguid pidasid.
1525. aastal oli Prantsuse kuningas François I langenud hispaanlaste kätte vangi, vabanemiseks pidi tegema suuri järeleandmisi, aga mõistagi polnud nende üle rõõmus. Paavst otsis seekord liitlasi koos Veneetsiaga, leidis kohe üksmeele prantslastega, tõmmati kaasa ka Firenze vabariik ja Sforzade võimu all olnud Milano, samas kui Inglise kuningas Henry VIII jäi esialgu liidust siiski eemale. Karl V võimu all olid sel ajal suured alad Euroopas, ning lisaks sakslastele ja hispaanlastele sõdis tema poolel ka Genua vabariik.
Rünnaku alguses aga Bourboni hertsog hukkus (väidetavalt olevat skulptor ja muusik Benvenuto Cellini tulistanud teda) ja juhita jäänud väed leidsid võimaluse Roomat põhjalikult rüüstada. Landsknechte juhtis rüüstamisel Georg von Frundsberg, itaallastest sõdureid Fabrizio Maramaldo, Luigi Gonzaga ja Ferdinando Gonzaga, oma talupoegade massiga saabus linna ka kardinal Pompeo Colonna.
Roomat kaitses vaid 5000 meest Renzo da Ceri juhtimisel ja lisaks veel 186 paavsti šveitsi kaardiväelast. Linn oli küll tugevate müüride ja tugevama kahuriväega, aga sellest polnud palju kasu.
Paavsti šveitsi kaardiväele, keda juhtis Kaspar Röist, saabus sel ajal küll nende ajaloo kuulsusrikkaim hetk, kui 189 kaardiväelasest vaid 42 pääses eluga, aga nende ohverdustest piisas, et paavst jõudis linnast põgeneda. Röist mõistagi hukkus, nagu ka enamik kaardiväelastest langes vihases võitluses Püha Peetruse basiilika treppidel.
Alustuseks notiti ükshaaval maha veel tuhatkond paavsti poolehoidjat, siis läks rüüstamine lahti. Kirikud ja kloostrid, mis ette jäid, rööviti paljaks ja purustati, isegi keisrimeelseid kardinale ei säästetud, tavaliste linnakodanike majadest ei tasu vist hakata rääkimagi. Vatikani raamatukogu pääses rüüstamisest vaid seetõttu, et Philibert de Châlon oli selle oma isiklikuks peakorteriks teinud.
Just selle sündmuse mälestuseks annavad Šveitsi kaardiväe sõdurid tänaseni oma vande just 6. mail.
Karl V ise väljendas sügavat piinlikkust selle üle, mida tema väed Roomas teinud olid. Paavst maksis lõpuks 400 000 dukatit, et ellu jääda. Paavstist polnud enam reformatsiooni pidurdajat, järgnenud sajanditel küll paavstivõim käis tugevalt alla, samas kui ka keisritest polnud jõudu, kes tegelikult Itaalia vürstiriikide isetegevust oleks suutnud ohjeldada.
Paavst oli sunnitud Habsburgide-vastasest mässust taganema ja 1530. aastal Karl V Bolognas pidulikult keisriks kroonima. Tegemist oli küll viimase keisriga, kes paavsti poolt keisriks krooniti, järgmised Habsburgide soo esindajad lugesid keisritiitlit juba päranduseks, mida edasi anda, alates sellest kui Karl V 1558. aastal lõpuks keisritrooni maha sai pandud.