Kuidas morsad meelitasid viikingid Gröönimaale
Sellest materjalist valmistatud kaelaripatsid ja ehtelaekad võivad lõpetada müüdi kaugel põhjal nälga jäänud viikingeist, vahendab ajakiri Imeline Teadus.
Taevas Atlandi ookeani kohal on tinahall ja madal. Jäine tuul piitsutab lainetest läbimurdvat laeva, selle puidust kere nagiseb ja raksub.
Mehed laevas lõdisevad külmast. Nad hoiavad reelingust kinni ja otsivad silmapiirilt vähimatki märki maast.
Nõnda pidi laevasõit välja nägema siis, kui Gröönimaa viikingid sõitsid Euroopa poole. See oli enam kui 2000 km pikkune laevareis üle tuulise Põhja-Atlandi.
Mis sundis viikingeid 10. sajandil Gröönimaale sõitma ja sinna elama jääma ning miks nad 500 aastat hiljem sealt ootamatult kadusid?
Arheoloogid on kaua aega imestanud, miks asusid viikingid ümber Gröönimaa toona veel elamiskõlblikule, kuid karmi kliimaga rannikule. Nüüdseks aga on rahvusvaheline töörühm, mida juhib Kopenhaageni rahvusmuuseumi vanemteadur Karin M. Frei, välja pakkunud mõistatuse lahenduse.
See vastus peitub paljude Euroopa muuseumide säilituslaegastes. Neis leidub morsakihvadest valmistatud kunstipäraseid esemeid – ehteid, tarbeesemeid ja malenuppe.
Ennekõike on morsakihvadest asjakesed levinud Loode-Euroopas, kaasa arvatud Inglismaal. Nad pärinevad umbest aastast 1000 ehk samast perioodist, mil viikingid Gröönimaale kolisid.
Teadlased arvavad, et just morsakihvade hankimise soov sundis muistseid sõdalasi külma trotsima ja Atlandi ookeani lainetega võitlema.
Varasel keskajal valitses Euroopas suur nõudlus vandli ehk elevandiluu järele. Aafrika savannidest toodud elevandiluu hind oli aga nii kõrge, et seda said osta üksnes kirikud, et valmistada laekaid pühakute luude jaoks, piibli kaasi või kasutada muudel pühalikel otstarvetel.
Morsakihv sarnaneb elevandiluuga ja sobib ka nikerdamiseks. Viikingite poolt Gröönimaale läkitatud kihvalastis laevad ujutasid turu üle elevandiluust odavama alternatiiviga.
Just sel perioodil hakkasid Lääne-Euroopa kirikutesse, lossidesse ja paleedesse jõudma morsakihvadest esemed. See oli ka viikingite Gröönimaa-koloonia õitsenguaeg.
Kuuldused headest teenimisvõimalustest meelitasid sinna ümber asuma üha rohkem Põhjala viikingeid.
Lühikese aja jooksul kadusid Gröönimaalt ka viikingid. Viimase allikana märgib Grööni viikingeid üks Norra kirikuraamat 1408. aastast. On loogiline, et ilma morsakihvadest saadava tuluta polnud neil mõtet enam Gröönimaale jääda.
Kui see teooria paika peab, siis on viikingikoloonia Gröönimaale tekkimise ja kadumise mõistatus lahendatud.
Ammu surnud inimeste ja loomade kunagisi elupaiku saab määrata nende karvades, hammastes ja küüntes sisalduva strontsiumi põhjal. Strontsium on keemiline element, mis jõuab organismi toidu ja joogi vahendusel.
Kuna strontsiumi isotoopide sisaldus on eri kohtades erinev, on selle väärtus inimestes ja loomades otsekui geograafiline sõrmejälg, mis näitab, kus nad on viibinud.
Maailmameredes on strontsiumisisaldus üldjuhul üsna ühesugune ja seetõttu ei saa seda meetodit kasutada mereloomade puhul. Hiljuti õnnestus aga ühel teadlaste töörühmal selgitada praegu elavate morskade põlvnemine välja nende kihvades leiduvate plii isotoopide põhjal.
Seda meetodit kavatsebki kasutada Karin Frei. Ta loodab muuseumides säilitatavaid eksponaate analüüsides tuvastada, kas need on valmistatud Gröönimaa morskade kihvadest.
Kui selgub, et just Gröönimaa viikingid tarnisid suurema osa keskajal Euroopas ringelnud morsakihvades, siia järelikult oli neil tihe kaubavahetus ja kontakt Euroopas pulbitsenud eluga. Sel juhul tuleb suur peatükk viikingite ajalugu ümber kirjutada.
Loe viikingite Gröönimaa-koloonia uuringuist lähemalt novembrikuu Imelisest Teadusest.
