Kuidas leida ürgaja loomade luustikke? Mine põõsa taha pissile...
Peaaegu sada aastat tagasi rajas paleontoloog J. LeRoy Kay tulevases dinosaurustemuuseumis rada tiheda luude-lademiku juurest alla mööda kaljunõlva. Teadlase kümneaastane naisevend Jesse York oli varmas abistama, kuid Kay kartis, et rada liivakivisse kündvad rasked masinad võivad poisile viga teha. Niisiis andis Key noorele Jessele eriülesande — kaevata teetöödest eemal kaljusse õhkimisauk, millesse saaks pista dünamiidipulga, vahendab Smithsonianmag.
Kui Jesse oli augu valmis saanud, pidas Kay oma sõna. Pärast väikese laengu õhkimist lendasid kivikamakad kõrgele õhku. Kui tolm hajus, ilmnes, et juuraajastu liivakivist oli juhuslikult välja õhitud osa väikesest selgroogse looma luustikust.
Oma kaasaja hiiglaslike ürgsisalike (nagu stegosauruse või apatosauruse) kõrval oli 18 sentimeetri pikkune Hoplosuchus kayi tõeline kääbus. Tegu on tänini ainulaadse avastusega, sest seni pole rohkem tolle liigi luustikke leitud — kõik tänu paleontoloogile, kes tahtis jõnglase mõneks ajaks jalust ära saada.
Pissipaus tuleb abiks
Fossiilide leidmise tavaline viis on püsinud muutumatuna paleontoloogia kui teadusharu sünnist saati. Esimese asjana leitakse tavaliselt väikseid luukilde, mis turritavad välja kuivanud jõesängidest või mäenõlvadest. Kui kivistisekütil on õnne, leiab ta nende märkide järgi sellise paiga, kus jäsemeluu või mõni muu paljutõotav leid kivimikihist otsapidi välja paistab. Alles siis saab alata tegelik väljakaevamistöö.
Nädalaid kestvad otsingud ei pruugi anda mingeid tulemusi, kuid mõnikord aitab kivisse peidetud saladusi päevavalgele tuua puhas õnnelik juhus. Huvitaval kombel paistavad mitme tunni pikkuse luukillu-otsimise järel tehtavad pissipausid olevat viljakaks viisiks uusi fossiile avastada — tõenäoliselt sellepärast, et teiste pilkude eest varju otsides satuvad paleontoloogid ja vabatahtlikud abilised eraldatud paikadesse, mis muidu jääksid otsimisraadiusest välja.
Näiteks uitas Drexeli ülikooli loodusteaduste akadeemia paleontoloog Jason Poole 1999. aastal parasjagu ringi mööda Montana osariigi 150 miljoni aasta vanust kivipinda, kui pidi kõrbes pissipeatuse tegema. Just põie tühjendamise paigas märkas ta hallist juura ajastu kivirahnust välja turritamas huvitava kujuga luud.
Sügavamalt otsides leidsid Poole ja tema töörühm teisigi luid, mis kuulusid, nagu hiljem selgus, allosaurusele. Poole omistas dinosaurusele pikantse leidmisloo järgi aga hüüdnime juba enne luustiku liigitamist — vähemalt mitteametlikus pruugis kutsutakse toda lihasööjat ka nimega Urinator montanus.
Paleontoloogidel on õnnestunud kivistisi avastada neile otsa komistades, kogemata peale istudes, neile laagrisse jäädes ja isegi pahaaimamatult nende peale sõidukeid parkides. Olgu see õpetuseks kõigile isehakanud luudeavastajaile — erialased oskused ja teadusalane haridus on fossiilide leiukohtade tuvastamiseks küll hädavajalikud, kuid vahel kujuneb olulise avastuse juures määravaks teguriks puhas pime juhus.
