Miks muutuvad me sõrme- ja varbaotsad kokkupuutes veega kurruliseks?
Teame, et niiniimetatud karvutu nahk ehk seda tüüpi nahk meie kehal, kus ei kasva kõige väiksematki udet, reageerib veele ainulaadselt. Sõrmed, peopesad, varbad ja jalatallad muutuvad kurruliseks, kui need piisavalt kaua vees on. Viiest minutist on tavaliselt küll.
Kuid miks?
Esiteks avastasid kirurgid, et kui teatud sõrmenärvid läbi lõigata, siis kurde enam ei tekkinud. Järelikult on kurrud märk töötavast närvisüsteemist.
BBC kirjutab, et neurobioloog Mark Changizi meelest on hea tõmmata paralleel rehvidega. Siledal, kuival teel – näiteks väga heal asfaldil – on parimad täiesti siledad rehvid. Kuid vihmas sõites on mustriline rehv palju turvalisem, kuna haardub teekattega paremini.
Tema sõnul toimivad ka kurrulised sõrmeotsad sarnaselt mustrilisele rehvile. Nendega on parem märgades tingimustes haarata. Ja kurrulisel jalatallal on kindlam mööda libedat pinnast liikuda.
Changizi ja ta kolleegid avastasid viis aastat tagasi, et kurrulised sõrmed töötavad vett eemale juhtiva süsteemina. Analüüsiti 28 inimese sõrmeotste fotosid ja leiti, et kurrud ei teki sõrmele juhuslikult, vaid moodustavad justkui tillukesi jõesänge või kanaleid, mis üksteisega ühendatud on. Kui kurruline sõrm vajutada märjale pinnasele, liigub vesi mööda kurdudesüsteemi sõrmeotsalt eemale nii, et selle alla vett ei jää.
Nagu öeldud, ei teki kurrud iga suvalise veepiisa peale, vaid pärast pikemaajalist kontakti veega. Ja eelkõige just mageda, mitte soolase veega, mistõttu võib eeldada, et see kujunes välja primaatidel.
