Kas nüüd läheb vihaseks arveteklaarimiseks sunniitide ja šiiitide vahel?
Saudi Araabia ja Iraan on näinud ka enne teravaid kriise omavahelistes suhetes. Esimene neist peab end kahe pühapaiga hoidjaks, teine on alates 1979. aasta islamirevolutsioonist pidanud end aga kõigi šiiitide eestvõitlejaks maailmas. Ja nüüd, kui Saudi Araabia hukkas ühe oma mõjukaima šiiidivaimuliku, on Iraan raevunud. Sunniitlikud riigid aga koonduvad saudide selja taha.
Sunniitide ja šiiitide konflikti juured pärinevad parteilisest võitlusest pärast prohvet Muhamedi surma aastal 632. Šiiidid usuvad siiani, et Muhamed oli määranud mantlipärijaks (imaamiks) oma väimehe Ali ibn Abi Talibi, ometi valis Medinasse kogunenud seltskond esimeseks kaliifiks hoopis Muhamedi äia, Abu Bakri (Abū Bakr ‘Abdallāh bin Abī Quḥāfah aṣ-Ṣiddīq, kaliif 632-634), seejärel Umari (ʿUmar ibn Al-Khattāb, 634-644), Uthmani (‘Uthmān ibn ‘Affān, 644-656) ja alles neljandana Ali (656-661).
Ali oli seega ametlik kaliif, kuid mõrvati viis aastat hiljem. Ali abikaasa oli Muhamedi tütar Fatima, ning ka 10.-12. sajandil terve Põhja-Aafrika, Palestiina ja Araabia poolsaare lääneserva oma võimule alistanud Fatimiidide riik luges end pärinevat just nende abielust. Alil ja Fatimal oli neli last, kuid Muhamedi tütrepoegadest Hasanist ja Husayinist said hoopis islamiriigis tagakiusatud vähemuse liidrid.
Kaksteist imaami
Hasan ibn `Ali ibn Abi Talib tõusis ka kaliifiks, kuid sunniti samal aastal võimust loobuma, hiljem loetakse teda küll teiseks imaamiks, kes mõrvati vihases poliitilises võitluses 670. aastal. Võimu oli kalifaadis haaranud Omajjaadide valitseja Muawiyah I.
Ali teine poeg, Husayn ibn ‘Alī ibn Abī Tālib oli šiiitide kolmandaks imaamiks, kes kaotas pea timukakirve all pärast Karbala lahingut, 680. aastal.
Sunniitide ja šiiitide leerid olid vihase verevalamise käigus üksteisest eemaldunud, hiljem kujunes välja juba ka selge doktriinierinevus ja täna võib rääkida kahest vastandlikust usuvoolust islamis. Imaamid on madalama taseme islamivaimulikena olemas ka sunniitlikus islamimaailmas, kuid šiiidid austavad eriti Kahtteist Imaami, kellest viimane 874. aastal kadunud Muhammad ibn Hasan al-Mahdī peaks kunagi maa peale tagasi tulema ja igavese rahu tooma.
Imaam Ali hauapaik temanimelises mošees Najafis ja Imaam Husayni hauapaik temanimelises pühamus Karbalas Iraagis, on šiiitliku maailma suurimad pühamud, mis tõmbavad ligi juba Meka ja Medinaga võrreldavaid miljonilisi palverändurite rahvamasse, samas kui Medina Al-Baqi' surnuaiale maetud imaam Hasani ja ka paljude teiste kuulsate isikute mausoleumid hävitati Saudi Araabia poolt 1926. aastal.
Ja kuigi enamik muslimitest on sunnitud Meka ja Medina asupaiga tõttu leppima Saudi Araabia võimude seatud tingimustega hadžil, ei ole barbaarsust ka saudidele tänaseni andestatud.
Neli miljonit šiiiti Saudi Araabias
Tänases maailmas on islamiusulistest umbes kümme kuni kolmteist protsenti šiiidid, kes moodustavad küll absoluutse enamuse Iraani (ligi 90-95 protsenti), Iraagi (65-67 protsenti), Aserbaidžaani (65-75 protsenti) ja Bahreini (65-70 protsenti) islamiusulisest rahvastikust. Tugev kolmandik rahvastikust on šiiite näiteks Jeemenis, Liibanonis, Kuveidis.
Kuid vahhabiidid, kes kujutavad endast domineerivat sunniitide voolu Saudi Araabias, pole šiiite kunagi sallinud, uuemal ajal on šiiitidele avaliku sõja kuulutanud ka terroristlik Islamiriik, nüüd aga puhkes uus kriis Saudi Araabias.
Saudi Araabias elab ligi neli miljonit šiiiti, nad moodustavad ehk kümme kuni viisteist protsenti rahvastikust, kuigi rahvaloendusel neid erinevusi väljendada ei saagi. Regioon al-Hasa Pärsia lahe ääres, kus suurem osa Saudi Araabia šiiitidest elab, alistati saudide riigile Najdile alles 1913. aastal. Saudide arvates olevat šiiidid uskmatud, sest rajavad pühapaiku inimeste haudadele.
Kuid alates 1979. aastast on Iraan järjekindlalt võtnud sõna šiiitide kaitseks, konfliktid on ilmnenud palverännakutel Mekas, kui aga Araabia kevad tõi demokraatianõuded tänavaile, protestisid šiiidid sageli just sunniitilike valitsejate vastu. Ja Saudi Araabia sekkus sõjaliselt, esmalt Bahreinis, seejärel eriti Jeemenis, kus šiiitide Houthi mässuarmee kontrollib ligemale kolmandikku riigist. Šiiidid on võimul Iraanis ja Iraagis, seni olid ka Süürias. Bahreinis on aga alistatud sunniitlikule dünastiale.
Märter Saudi Araabiast
Šiiidist šeik Nimr al-Nimr, kes oli kutsunud meeleavaldustele ka Saudi Araabias, hukati nüüd koos 46 kaaslasega Saudi võimude poolt, sest ta oli vihjanud vajadusele idaprovintside eraldumiseks riigist. Vägivaldset võitlust see liider ei esindanud, kuid tema surm ähvardab niigi terava konflikti kahe usuvoolu vahel Bahreinist, Jeemenist, Iraagist, Süüriast ja Liibanonist juba avalikult ka Saudi Araabia territooriumile üle tuua.
Šiiitide jaoks ei oleks sel juhul isegi vahet kas nad peavad sõdima salafistliku Islamiriigiga või vahhabiitliku "Kahe Pühapaiga Valvuriga," nad teavad, et neid on sajandeid represseeritud ja ka uus arveteklaarimine näitab, et sajandeid vana konflikt kestab edasi.
