Ebameeldivaid kombeid Kagu-Aasiast: sealsetes vetes püütakse kalu tsüaniidiga
Naatriumtsüaniid (NaCN) on valge, vees lahustuv tahke ühend, mida kasutatakse tavaliselt kulla väljapesemiseks kavandustes, kuigi tegemist on ka ühe tapvaima mürgiga maailmas. Kagu-Aasias on aga viimase poole sajandiga läinud moodi tsüaniidiga kalapüük.
Tõsi, enamasti kasutatakse tsüaniidiühendeid akvaariumikalade püüdmiseks, neid selle mürgiga uimastades, kuid kui juba mürk vette kallatakse, võib eeldada, et see leiab oma tee ka laiemasse ökosüsteemi. Juba 1990. aastatel võis leida tsüaniidi ka toiduks püütud kaladest, mille kaudu mürgid jõudsid otse inimorganismi. Ja neid kalu eksporditi Hongkongi, Hiinasse, Jaapanisse, võimalik, et ka kaugemale. Akvaariumikalade peamiseks turuks oli USA. Uuemal ajal on tsüaniidiga püütud kalade all lookas aga Hiina restoranide köögid.
Esimesed tsüaniidi kasutajad olid nähtavasti saanud ideid ka populaarteaduslikust meediast. Senistel andmetel oli aastal 1962 keegi kohalik akvaariumikalade koguja, nimega Gonzalez, hakanud Filipiinidel korallrahusid naatriumtsüaniidiga üle külvama, et ujuvaid kalu uimastada ja neid seega kergemini kätte saada.
Taiwanil anti esimene tsüaniidiga kalapüüdja kohtu alla 1990. aastal ja on ka teooria, mis väidab, et tsüaniidiga kalapüük võis Taiwani vetes moodi minna isegi 1950. aastatel, enne Filipiine. Naatriumtsüaniidi kõrval on seal kasutatud ka kaaliumtsüaniidi (KCN, väliselt meenutab muide kristallilist suhkrut), mis on keskkonnale sama ohtlik.
Aga kui juba eeskuju olemas, hakkasid ka paljud teised kalapüüdjad samu vahendeid kasutama, mürgitades kalu paraku mitte ainult omaniketa Spratly saarestiku vaid peagi kogu Filipiinide ja Indoneesia rannavetes. 1988. aastal arvutati, et aastas kallatakse seal merre 150 000 kilogrammi naatriumtsüaniidi. Ja selline inimesele ohtlik kalapüük on tuvastatud juba vähemalt 15 riigi vetes.
Esmalt Filipiinidel, seejärel Canadas hakati seitsmekümnendatel tsüaniidi kasutama ka tiikide puhastamiseks vanadest kaladest, et sinna uusi kalu istutada. Tänaseks on see, nagu ka tsüaniidiga kalapüük siiski keelatud, aga kalurid ilmselgelt keeldudest ei hooli.
Tsüaniidiga kalapüük on selgelt osa röövpüügist, millega üritatakse suurt raha kokku ajada, hoolimata sellest, et sellise kala söömine võib inimeste tervist pöördumatult kahjustada. Tsüaniidiga kalapüük on inimesele veelgi ohtlikum, kui dünamiidiga kalapüük.
Filipiinidel müüdavatest kaladest iga viies (kui mitte lausa iga teine) sisaldab tsüaniidi, selle meetodiga püütud akvaariumikaladest 75 protsenti sureb juba kahe ööpäeva jooksul. Kohati on vette visatud ka suuri konteinereid tsüaniidiga, sest kalapüüdjatel pole keskkonnast sooja ega külma.
Kalapüüdjatel esineb pidevalt "tööõnnetusi," aga kuna nad tegelevad kuritegeliku kalapüügiga ja peavad seda seaduse eest varjama, ei saa võimud sellistest intsidentidest pea kunagi teada.
Inimorganismis blokeerivad tsüaniidid hemoglobiini, ning rakud ei saa enam hapnikku. Tulemuseks midagi sarnast vingumürgitusega. Tsüaniidi sissehingamine või neelamine võib esile kutsuda teadvuse kaotuse, suuremas doosis ka lämbumise.
