Värise maailm! Vene tiibrakett Kalibr tapab ka 1200 kilomeetri tagant
Venemaa sõjalaevad Kaspialt tulistamas 26 tiibraketti Süürias asuvate objektide vastu 1200 kilomeetri kaugusel, tabades ennekõike Vaba Süüria Armee, veidi ka Nusra rinde või Islamiriigi positsioone Aleppo, Idlibi ja Raqqa lähistel, pani meedia rääkima uuest imerelvast. Raketid on küll võimsad, aga oht on hoopis mujal.
Kõnealused tiibraketid, mida Pentagon on tähistanud tähisega SS-N-30A, kannavad venekeelset nime 3M-14 Калибр (3M-14 Kalibr) või on selle modifikatsioonid, ja nad on võimelised põrutama tavalisi või tuumalõhkepäid mitme tuhande kilomeetri kaugusele. Süürias kasutatud raketid olid küll mõeldud rohkem jõudemonstratsiooniks, pealegi kukkus osa neist alla hoopis Iraani kohal. Aga kahtlematult peab NATO tegema tõsisemaid järeldusi Venemaa tulejõu kohta, sest võidurelvastumine on taaskäivitunud.
Vene rakettide võimes tabada objekte kaugemal kui tuhat kilomeetrit pole küll midagi uut. Kontinentidevahelised ballistilised raketid olid enam kui 10 000-kilomeetriseks rünnakuks võimelised juba 1970. aastatel, mil NSV Liit veel täiemahuliseks tuumasõjaks valmistus. Kuid toonased raketid polnud eriti nutikad, neid oli võimalik lennust alla tulistada, mitte aga ümber suunata. Algas tõsine töö palju suurema manööverdusvõimega tiibrakettide väljatöötamiseks nii siin kui sealpool ookeani.
Tiibrakettide valmistamisel on 21. sajandil pildis olnud ennekõike ameeriklased ja pole ka ime, et Moskvas tunti juba kadedust. Konstrueerimisbüroo Novator, mis praegu Vene tiibrakette välja töötab, rajati juba 1983. aastal ja selle aja (kui võimul oli endine KGB ülem Juri Andropov) mentaliteet on täiel määral Venemaal tagasi tulnud. Seda tüüpi rakett ka rikub 1987. aasta desarmeerimisleppeid, kuigi ega ka USA pole neist kinni pidanud.
Tiibrakettide põhimõte pärineb Teise maailmasõja aegsetest Saksa V-1 rakettidest, millega Euroopa suurlinnu pommitati. Kontinentidevaheliseks sõjapidamiseks püüti tiibrakette arendada juba 1940. ja 1950. aastatel. Tiibrakettidest osa on olnud võimelised ületama helikiirust, India ja Venemaa töötavad praegu koos välja isegi seitsmekordset helikiirust võimaldavat BrahMos-2 tiibraketti.
Aga kahtlematult kuulsaimad tiibraketid praegu on USA Tomahawkid, mis suudavad lennata kuni 2500 kilomeetri kaugusele, küll helibarjääri murdmata, kiirusega kuni 890 km/h. Tiibraketid on varustatud võimalikult kaasaegse tehnika ja juhtimssüsteemidega, mis võimaldaks lennu ajal sihtmärki korrigeerida, kõige parem on neid kasutada laevade, juhtimiskeskuste, sildade või muude konkreetsete tehnorajatiste vastu. Väiksemaid objekte rünnatakse pigem droonide pealt.
Venemaa rajatud globaalne satelliitnavigeerimsüsteem Glonass on aluseks Vene tiibrakettide rünnakutäpsusele. Näiteks eksporditavate 3M-14E rakettide pikkuseks on 6,20 meetrit, läbimõõduks 533 mm, stardikaaluks on 1770 kg. Kiirus Mach 0,8. Optimaalne lennukaugus paistab küll jäävat 300 kilomeetri raadiusse, ehk Süüriat tabades on raketi piire ületatud. Uued andmed räägivad sarnastel rakettidel lennukaugusena 2600 km, täpsuse kohta pole meil selget pilti.
Ingliskeelsed analüüsid Vene rakettidest paistavad küll olevat ajast maha jäänud. Niisiis, esialgu on võimatu Vene tiibrakette Tomahawkidega võrrelda, kuigi Moskva tahakski näidata, et on sama kõva sõjajõud kui USA. Lennukaugust on Vene rakettidel suudetud suurendada, täpsem analüüs, kui tõhusad need tegelikult sihtmärke tabades olid, siiani puudub.
On pisut üllatav, et selliseid rakette paigutati Kaspia mere laevastikule, mis teatavasti on maailma suurimasse järve suletud. Laevad, millelt tiibraketid teele saadeti on uued, 60- kuni 100-meetrise kerepikkusega sõjalaevad, nähtavasti ehitatud spetsiaalselt Kaspia vete jaoks.
Tuumadesarmeerimise lõpp?
Tegelik probleem ei ole aga mitte selles, kas Vene tiibraketid suudavad tabada Süüriat või näiteks Kaliningradist 1422 kilomeetri kaugusel paiknevat Londonit. Kogu Baltikum ja Ukraina on olnud kogu aeg Vene rakettide laskeulatuses. Probleem on hoopis selles, mida need raketid kanda võivad.
Alates 2010. aastast on Venemaa lisanud oma arsenali 111 uut tuumalõhkepead, millega ületatakse 2018. aastaks ette seatud desarmeerimisnõudeid juba ligemale saja tuumapommi võrra. USA on samal ajal oma tuumapommide arvu vähendanud 250 võrra. Ka uusi Vene tiibrakette saab tuumalõhkepeadega varustada, ning Lähis-Ida ja Aasia regiooni tuumariigid Iisrael, Pakistan, India, võibolla ka Iraan, peavad tõsiselt mõtlema, kuidas kasvanud ohtu põhjast tasakaalustada. India ja Iraan loodavad seni küll Venemaalt ise rakette osta.
