Kiiruspiiranguteta Autobahni siserajast on saanud Saksamaal maailmavaate küsimus
Saksamaa on kuulus oma teede poolest. Peegelsiledad autobahnid, mis võimaldavad kiiresti ja turvaliselt ühest linnast teise jõuda, head ja võimsad autod, millega pole ka häbi nendel kiirteedel gaasipedaali sõtkuda. HS reporter igatahes võttis ette sõidu sealsel A2-kiirteel Berliinist Hannoveri, jõudes 287 kilomeetri kaugusele kahe tunni ja viie minutiga.
Auto kiirus on keskmiselt 170-180 kilomeetrit tunnis ja naissoost radioloog roolis, keda patsiendid juba paari tunni pärast Hannoveris ootavad, on harjunud kiiresti sõitma. "Kein Problem" (pole probleemi) on kerge vastus, sest kiirtee on mõeldudki kiiresti sõitmiseks. Uus Audi A3 on ka ideaalne auto sealsetele kiirteedele.
Kolmest reast just sisemine on see, mille poolest Saksa autobahnid on (kuri)kuulsad. Parem rada on peamiselt aeglasemalt sõitvatele rekkadele ja suurtele masinatele, keskmine rada neile, kes piirduvad soovitava kuni 130-kilomeetrise tunnikiirusega. Siserada on aga see, kus võib ohjeldamatult gaasi anda. Enam kui 200 km/h on seal tavaline.
Mõni arvab, et nad sõidavad liiga kiiresti, teised arvavad, et kiiremini peabki kohale jõudma. Siseraja kaudu tehakse ka tavalisi möödasõite, aga igatahes sinna liiklust pidurdama jääda pole eriti tervislik. Kiirtee paistab Saksamaal olevatki koht, kus reeglid on pigem vaid soovitusliku iseloomuga. Kiiresti sõitmine kiirteel on ka asi, mida muidu keskkonnateadlik sakslane eriti ei puudutaks.
Ilma igasuguse kiiruspiiranguta on 60 protsenti kiirteedest, kuigi soovituslik on siiski kuni 130 km/h.
Ja riigis on see ka poliitiline küsimus. 2013. aastal tahtsid vasakrohelised koos sotsidega kehtestada üleriigilist kiiruspiirangut 120 km/h kogu riigi teedele. Konservatiivid ei olnud nõus, millest ilmnes ka see, et kiiremaid autosid ja kiiremini sõitmist eelistavadki pigem konservatiivide valijad.
Rohelised arvasid, et kihutamine tekitab rohkem heitgaase, autojuht paraku nendib, et kui elektriautode arendamine Saksamaal ajale jalgu poleks jäänud, oleks ka see probleem kergesti lahendatav. Kiirteedel sõidetakse kolmandik riigi autode läbisõidust, aga iga kümnes surmaga lõppenud liiklusõnnetustest leiab aset kiirteel.
Kui keegi üritab väita, et autobahnid kinkis sakslastele alles Adolf Hitler, siis ta eksib. Neid kiirteid hakati rajama juba 1920. aastatel ja esimese pikema teelõigu avas 6. augustil 1932 Kölni ja Bonni vahel toonane linnapea, hilisem liidukantsler Konrad Adenauer. Tänane Bundesautobahn 2 (Berliin-Magdeburg-Hannover) valmis 1936-1937.
Hitler küll panustas palju raha teedevõrgu arendamisse ja see on ka väheseid asju, mida talle ette ei saa heita. Samas teenis ka teede arendamine Hitleri kindlat eesmärki - sõjaks valmistumist. Rahvaautoga (Volkswagen) riigimaanteel (Reichsautobahn) sõitmine, mida kõvasti propageeriti, oli pigem propagandistlik kuliss.
Omaette peatüki kirjutas aga riigi jagamine okupatsioonitsoonideks, mis 1948-1949 Berliini kriisi saatel viis ka riigi kaheks jagamiseni. Kuni 1952. aastani oli kahe Saksa vaheline piir läbitav kogu ulatuses, kuid siis hakati idas rajama raudset eesriiet.1961. aastal kerkis Berliini müür.
Läbi lõigati 32 raudteeliini, kolm autobahni, 31 suuremat maanteed ja veel tuhandeid väiksemaid teid ja teeotsi. Lääne-Berliinist sai Lääne-Saksamaale sõita vaid kolme autobahni pidi, millele kõik vahepealsed pealesõidud välistati ja kogu tee oli piirivalve pideva valve all. Peatuda tohtis vaid rehvivahetuseks.
Berliin-Magdeburgi tee ehk A2, oli üks neist kolmest lubatud koridorist, mis Lääne-Berliini läänega ühendasid, ning riigi taasühinemisel oli see ka ideaalsemaid kohti, kus kiiruspiirangud maha võtta. Ükski kõrvaltee liiklust ei sega, kiirteel on justkui vaid algus ja lõpp ja seega pole ka ime, et ta on populaarsemaid teelõike riigis. On küll sealgi ohtlikumaid kurvilisi kohti. Ja sealgi näeb ummikuid.
