Astronoomide täistabamus: võõral planeedil on pikk saba taga, nagu komeedil
Mõõtmetelt Neptuuniga võrreldav eksoplaneet paistab olevat end röögatu gaasisaba abil komeediks maskeerinud.
Leid on seda kummastavam, et astronoomid pole varem midagi seesugust avastanud. Punase kääbustähe ümber tiirlev ebatavaline komeedilaadne planeet tähistusega GJ 436b on Maast umbes 22 korda raskem. Astronoomid märkasid planeeti ümbritsevat hiiglasuurt gaasipilve NASA Hubble’i kosmoseteleskoobi ja röntgenobservatooriumi Chandra abil, vahendab Space.com.
Maast umbes 33 valgusaasta kaugusel Lõvi tähtkujus asuv GJ 436b on nn sooja Neptuuni tüüpi maailm. Taolised, 10–20 korda Maa omast suurema massiga planeedid on umbes sama rasked kui „külmad Neptuunid“ nagu Uraan — ja loomulikult Neptuun ise —, kuid paiknevad oma ematähele sama lähedal või lähemalgi kui Merkuur meie Päikesele.
Pelgalt 4,8 miljoni kilomeetri pikkuse orbiidiga GJ 436b on Šveitsis tegutseva Genfi ülikooli observatooriumi astronoomi David Ehrenreichi osutusel oma tähele 33 korda lähemal kui Maa ning 13 korda lähemal kui Merkuur Päikesele.
Planeeti GJ 436b ümbritsev gaasipilv koosneb peamiselt vesinikust; sellel on kerajas pea, mis ümbritseb GJ 436b-d, ning pikk saba. Pea läbimõõt küündib kolme miljoni kilomeetrini, mis tähendab, et see on Päikesest umbes poole väiksema peremeestähe läbimõõdust viis korda suurem. Saba pikkus pole teada, kuna uurimisrühma viimatised vaatlused ei võimaldanud seda seirata kogu ulatuses, kuid raalmudelid annavad mõista, et see võib olla umbes 15 miljonit kilomeetrit pikk.
Ehkki varasemad uurimused on andnud mõista, et komeedisarnaste sabadega gaasihiidude olemasolu on tänu ematähtede lähedusest johtuvale äärmuslikule kuumusele võimalik, kujutab GJ 436b endast esimest planeeti, mille vastavat saba on veenvalt täheldatud, märkis Ehrenreich.
Teadlaste hinnangul eraldub GJ 436b pinnalt praegu kuni tuhat tonni gaasi sekundis, mis tähendab, et tempo püsimisel kaotab GJ 436b miljardi aastaga umbes 0,1 protsenti oma atmosfäärist. Sellest ei piisa atmosfääri ammendumiseks enne süsteemi keskmes asuva punase kääbustähe elutsükli lõppu. Juhul kui täht aga nooruses oluliselt aktiivsem oli, võis GJ 436b kalkulatsioonide kohaselt juba esimese miljardi aasta jooksul kaotada koguni kümme protsenti oma toonasest atmosfäärist.
