Andruse mootorrattad: KTM 1190 Adventure R – kuidas ma matsaka taluneiuga kohtamas käisin
Selle asemel, et rääkida pikalt KTM 1190 Adventure R-i tehnilistest detailidest nagu neli erinevat mootorit, traction controli settingud ja tipptasemel V2 mootor, räägin parem sellest, mis tunde see ratas tekitab.
Tehniliste detailide teada saamiseks lükka mudel Googlisse ja leiad metsikult palju infot, või jaluta Jälgimäele KTM Eestisse ja saad silmade särades esitluse. Tehnilise külje pealt on tegemist uskumatu rattaga, kirjutab ajaveeb Andruse Mootorrattad.
Adventure R on KTMi matkaratas, mis on offroad-suunitlusega, ehk see ratas, millega sa keerad asfaldilt maha ja võtad tee, kus on vähem reisitud. Või siis reisid maailmaosadesse, kus asfaldit ei eksisteerigi.
Offroad-rattad on KTMi eriala, sellega said nad tuntuks, suureks ja edukaks. Nende EXC- ja SX-rattad on krossi- ja enduuromaailma tipp.
EXCde ja SXide puhul loetakse igat grammi. Tüüpiline krossi-enduroratas kaalub saja kilo kanti. Adventure R kaalub 217 kg, kui lisad juurde kõik kaitse- ja pagasirauad, mis minu testimudelile olid külge kruvitud, ning paagitäie kütust, siis arvan, et kaal oli rohkem 250 kanti.
Tänavaratastega võrreldes muidugi ei ole 200+ kg mingi suur kaal, aga maastikurataste puhul küll. Ehk siis perekonnas, kus kõik peretütred on piitspeened modellid, on Adventure nagu matsakas neiu toa nurgas. Temast järgmine jutt ongi.
Hakkame siis aga algusest peale.
Kullo andis võtmed kätte ja võisin teele asuda. Eesmärk oli proovida selle rattaga kõike: linna, maanteed, kruusateed ja maastikku. Kuna olin teel Tallinna kesklinna, siis alustame linnast.
Linn
Esimene reaktsioon saabus punase foori taha jõudes, kus sõiduridade vahele ronisin, et ummikust läbi minna. Esimese hetkega tundus, et ratas on nii paks, et ma ei mahu autode vahele. “Neiu, teil on ikka suur ahter!” oleks tahtnud öelda.
Tegelikult see rohkem tundus nii, sest juhtraud on sama suur kui endurokatel ja mahub ta autode vahele sama hästi kui kõige kitsam supermoto. Samuti on iste küllaltki kõrgel, ma olen 185 cm pikk, kuid vaevu panen mõlemad jalad maha, lühemal sõitjal võib see raske olla.
Suurtel juhtraudadel on aga teine ülihea omadus, suunamuutuste tegemine on käkitegu. Reavahetused ja kurvid tulevad imelihtsalt.
Netist arvustusi lugedes teadsin küll ratta kiirusest ja kergusest kurvides, aga vaadates ratta suurust, ei tahtnud seda uskuda. Päriselt ka on nii, suunda muudab ta nagu 600ne sportratas ja V2 lubab vähemalt esimese kolme käiguga esiratta õhku tõsta, kolmandast edasi ei proovinud.
Maantee
Kuna Adventure on peamiselt mõeldud ikka ümber maailma sõitmiseks, siis kõige rohkem tahtsin näha, kuidas temaga maanteel on.
Mu töö viib mind tihti Eestist Poola, mistõttu tahtsin seda ratast testida. Kas viitsiksin 10-15-tunniseid otsi teha? Sõitsin teisel päeval Väike-Maarjast Valgasse ja tagasi ehk üle 400 km päevaga ja see tundus nagu oleks Väike-Maarjast Rakverre (48 km edasi-tagasi) sõitnud.
Ta tõepoolest sööb kilomeetreid. Mootor sikutab nii lihtsasti, et hetkega jõuab kiirusteni, mille eest Eesti Vabariigis mõneks päevaks kartsa rahunema saadetaks.
Tuuleklaas suunab tuult hästi kiivrist eemale, kätesoojendused hoiavad käed soojas ja kuna mootoril on võimu palju, siis möödasõidud on nii lihtsad, jõuad alati mööda. Kuid samas ei ole ta ratas millega ainult 200 km/h sõita saab, taga on väga lihtne lihtsalt kruiisida, mõtiskleda oma mõtteid ja mediteerida.
Ning siin tunned, et küll on hea, et sellel neiul kaalu on. Möödusin kiirustades ühest veoautost, kui teine veoauto vastu tuli. Veoautodest tekitatud tuulele lisandus juurde korralik külgtuul.
Maastik
Kõige rohkem tahtsin näha, kuidas Adventure maastikul käitub. Minu jaoks on mootorrattaseiklus (Adventure) alati tähendanud muda ja teid, mis pole kergesti läbitavad.
Valgas jookseb raudtee kõrval hooldusrada, mis on põhimõtteliselt kaks autojälge, mis raudtee kõrvalt kulgevad. Vahele jäävad ojad, kraavid ja muda. Ehk siis paras seiklus. Selge on see, et nii suure rattaga Kukemetsa karjääri enduro võistlusrajale ei lähe, aga küll tahaks suvalisi metsasihte lammutada ja selleks ta sobib.
Samas esimest korda teelt maha keerates mõtlesin küll, et kas viingi siis 15 000 eurot maksva ratta mutta. Arvan, et samamoodi tunnevad maasturiomanikud, kui oma uue masina üles tõstavad ja porikummid alla panevad, aga siis kunagi asfaldilt maha ei keera. Samas Mart Lajal on alati öeldnud, et KTMid on sihtotstarbeliseks kasutamiseks, seega andsin minna.
Vedrudele mõningad klikid peale, siduriheebel natuke allapoole, et püsti seistes paremas asendis oleks, ja olimegi valmis.
Alguses oli rada kõva ja sirge. Ilma pingutamata saime 70-90 km/h sisse ja nautisime seda täiega. Mingil hetkel tulid rööpad ja väike truubikoht. Endalegi ootamatult sain korraks mõlemad rattad maast lahti. Paksu tüdrukuga saab rokki tantsida küll.
Siis aga leidsime esimesed ojad ja muda. Muda tabades on kõige suurem kartus, et ehk jään kinni ja siis kuidas ta välja saan. Mõned korrad vajusime ikka tugevalt sisse, aga siis andsin gaasi juurde, lükkasin jalgadega kaasa ja tulime välja.
Kaalu on muidugi tunda – kohtadest, kus EXC-ga lihtsalt üle hüppad, tuleb Adventure'iga läbi minna, aga peamine mõte on see, et ta saab vabalt maastikul hakkama. Ehk kui maanteel igav hakkab, siis võid rahuga suvalisele rajale sisse keerata.
Kruus
Kui olime mudast ja ojadest läbi saanud, jõudsime kruusale. Kruusateel on see ratas kõige parem, tundub, nagu ta selleks on loodudki. Keerad kolmekohalise numbri ette ja lased kurvis tagaratta driftima.
Esimese hetkega mõtled, et ma olen ikka kõva mees, siis meenub, et traction control ilmselt aitab kaasa. Traction control aitab hoida drifti just parasjagu kontrolli all, mõnekümnemeetrised driftid tulevad nagu iseenesest. Täpselt nagu läheksid enesekindla naljaka tüdrukuga kohtingule ja ta paneb sind tundma nagu rockstaar.
See ratas tõestab selgelt, mida olen alati uskunud – asfaltteed on täielik maksumaksja raha raiskamine.
Nagu Adam Riemann suurte Adventure`ite kohta ütleb “Kui oled väsinud ja lõpetanud mudas lollitamise ja mängimise, siis lähed suurele teele, istud maha, keerad esiklaasi üles, käesoojendused peale ja ta viib su koju”. Just täpselt nii oligi.
Kokkuvõtteks, kui superspordid ja krossikad on täpselt need naised, kellega nädalavahetusel õigel rajal paugutamas käia, siis see Adventure on selline kaasa, kellega igapäevaselt võiks elada. Sobib temaga reisida, tööle minna, välja minna, mudas möllata ehk kõike teha.
Kolmanda päeva lõppedes olin temasse armunud. See ratas teeb põhimõtteliselt kõike – mis iganes tuju sul on, ta on valmis seda sinuga ette võtma. Ära sõites vaatasin veel tagasi ja mõtlesin, et loodetavasti näeme varsti jälle, paksuke!
