Piksevaimud ja kõuejumalad indiaanlaste maailmas - keegi neist tappis nüüd 11 inimest
Kui teada Euroopa mütoloogiat, siis välgulöök on karistus. Kreeklastel Zeus karistab välguga, skandinaavlastel Thor lajatab välgunooli oma vasarast, leedulastel Perkunas viib täide Dievase tahet, pikne on ka relvaks slaavlaste Peruni käes ja karistusvahendiks kristlaste Jumala ja muslimite Allahi käes.
Niisiis, kui välgulöök tabab Colombias Wiwa kogukonna tseremoniaalset telki, kus parajasti rituaalseid tseremooniaid läbi viidi, tappes 11 inimest ja lähetades 13 inimest haiglaravile, tunduks esmalt, et tegemist on taevase karistusega.
Paraku tundub, et Ameerika põliselanike jaoks on välk siiski hea asi, samas kui hoopis üleujutusi peetakse taevaseks karistuseks, arvatakse, et välk pigem tervendab, vaid harva tapab.
Kõued (onditachid või plethod) on irokeeside maailmapildis võimukad tormivaimud, kes müristavad ja löövad välku. Kuigi nad ongi ohtlikud, kujutatakse neid kohalikes traditsioonides pigem auväärsete ja õiglastena. Tšerokiide legendid meenutavad irokeeside omi, ainult, et nendel on kõued (aniyvtiqualosgi) ka viljajumalanna Selu pojad. Ja mõni hõim arvab, et neid on just seitse.
Wakinyan on siuude maailmapildis võimas kõuelind (ingl Thunderbird), kelle tiivad müristavad ja silmad pilluvad välku. USA loodenurga indiaanihõimude arvates olevat kõuelind nii suur, et suutvat kanda mõrtsukvaala oma küünistes, nii nagu kotkas püüab kalu. Mõni hõim peab seda lindu (kes on vahel inimese kuju võtnud) lausa oma esivanemaks. Teised arvavad, et lind teenib mäe otsas Suurt Vaimu. Ja just see lind olevat andnud indiaanlastele rahupiibu.
Kaqtukaq on mikmakide arvates tormivaimud, kelle omavaheline heitlus tekitavat mürinat, samas kui silmad pilguvad välgunooli. Cigwe või Jigwe on aga potawatomide kõuelind, kelle põrnitsev pilk on tappev, aga ka nende arvates see lind eelistab inimesi pigem rahule jätta. Sama puudutab ka odžibvede kõuelindu Animiki.
Heyoka on lakotade arvates aga veider jumalus, pigem kloun, vähemalt omamoodi "tagurpidi Ants". Ta naerab kui on kurb, nutab kui on rõõmus, higistab külmaga ja lõdiseb palavas, aga taevas müristab siis, kui Heyoka taob trummi. Heyoka ratsutab hobuse seljas tagurpidi, kannab pahempidi riideid ja kui nälg on, siis kinnitab ta kogu aeg, kui täis ta kõht on. Lõbus küll, aga mitte kohutav.
Navahod arvavad lausa, et välk pigem ravib kui tapab.
Mehhikos zapoteekide piksejumal Cocijo on eriti austatud, kuna ta toob vihma. Ta meisterdas Päikese ja Maa, tähed, mäed, jõed, taimed ja inimesed, samas kui öö ja päev sõltuvat sellest, kas ta hingab sisse või välja. Kuigi suurt hirmu ta ees ei tuntudki, on teada, et sellele jumalale toodi inimohvreid.
Aktzin oli totonaakide piksejumal, kes vehkis vasaraga (umbes nagu Thor), ja kui ühest ta käest tuli vihma, siis teisest välku ja nii ta ka esindas ilmastiku hävitava ja eluandva poole tasakaalu. Maiadel oli ta nimeks Chaac, asteekidel Tlaloc. Chaac oli ühtaegu üks kui ka mitmus, ja kohalikud noored palusid vihma rituaalselt konnadeks maskeerituna. Tlaloc valitses aga neljandat pealilma tasandit ehk taevast, ise Veenusel peitudes. Ja asteekidel oli ka kohustuslik hirm selle jumala ees, tegemist oli jumalaga, keda austati eriti pealinnas Teotihuacanis.
Inkade maailmapildis olev piksejumal Apocatequil ehk Illapa ei paista isegi kuigi suurt rolli mängivat. Sarnaste ülesannetega oli ka Catequil.
Kui lõuna poole minna, siis guaraniide jaoks oli peajumala nimeks Tupa, kes meisterdas universumi ja valguse, ja ise elab Päikeses. Piksejumala roll ehk pole isegi peamine, Tupa lõi nimelt esimese inimese, valmistades massi savist, Yerba mate taimedest, mets-videvikusorri verest ja pistes selle sisse ka sajajalgse. Sellest massist tehtud kujud pani ta päikese kätte kuivama ja andis neile elu.
