Teadlased ei mõista, miks uudne seenemürgitus tapab
Kuid seda, kuidas seen inimesi tegelikult tapab, pole veel suudetud välja selgitada.
Yunnani provintsi kõrgendikke leotav vihmahooaeg oli just alanud, kui siit-sealt küladest hakkas laekuma teateid inimestest, kes olid täiesti ootamatult hinge heitnud.
Nähtus, mis ristiti Yunnani äkksurma-sündroomiks, nõudis 30 aasta jooksul umbes 400 elu, kuid selle põhjus on tänini saladuseks jäänud.
Sedamööda, kuidas aruanded surmajuhtumitest kuhjusid, muutus Hiina valitsus aina närvilisemaks. Kohapeale läkitati juhtlõngu otsima Hiina haiguste kontrolli keskuse eliit-uurimisüksus.
"Muidu terved inimesed langesid järsku minestusse, seejärel koomasse ning viimaks surid," meenutab uurimisrühma ridadesse kuulunud Robert Fontaine. "See valmistas valitsusele suurt peavalu."
2009. aastaks oli töörühm välja selgitanud, et suurem osa äkksurnuist oli eelnevalt söönud kummalise välimusega valgeid, lillelaadseid seeni.
Need osutusid uueks liigiks ladinakeelse nimega Trogia venenata, mida rahvasuus kutsutakse Valgekeseks.
T. venenata vohab Yunnanis langenud puude tüvedel, aga sellel puudub kaubanduslik väärtus, mistõttu korjatud seeni ei ekspordita Jaapanisse nagu enamikku Yunnani hõrke söögiseeni, vaid neid söövad kohalikud.
2009. aasta lõpuks olid uurijad suutnud välja selgitada, et enamik perekondi, mida olid tabanud seletamatud äkksurmad, olid T. venenatat söönud, samas kui üheski mürgitusest puutumata jäänud ümberkaudses peres polnud seent toiduks tarvitatud.
Pealeselle ilmnes, et seen oli levinud 75 protsendi läheduses nendest küladest, milles aastatel 1975–2009 oli inimesi rühmiti surnud, samas kui nende külade läheduses, kus surmasid oli olnud vaid üks, leidus seent ainult 17 protsendi läheduses.
Veel üks T. venenatale viitav juhtlõng oli tõik, et teateid seletamatutest äkksurmadest hakkas laekuma drastiliselt vähem pärast kahjukannatanud piirkondade külaelanike hulgas seene söömise eest hoiatava kooskõlastatud kampaania läbiviimist.
Küll aga jäi selgusetuks, kuidas Valgeke külarahvast ikkagi tapnud oli. Toksikoloogiline analüüs näitas, et T. venenata sisaldab kolme toksilist ühendit — alfa-guanidinobutüürhapet ja kaht varem tundmatut, ebatavaliste keemiliste konfiguratsioonidega aminohapet.
Ehkki mõlemad uued aminohapped mõjusid katsehiirtele surmavalt, polnud nende toksilisuse määr eriti suur — inimene pidanuks selleks, et teda sama saatus tabaks, ära sööma umbes 400 grammi kuivatatud seeni.
Kuidas habras seen siis ometi inimesi tappis? Esimene vastus laekus alles 2012. aasta juulis, mil töörühm demonstreeris, kuidas T. venenata kutsub hiirtel esile hüpoglükeemia (veresuhkru hüppelise alanemise) ja äkksurma.
Kuidas see täpselt toimub, pole selge, kuid Fontaine arvab, et mõju võib olla sarnane toksilistele protsessidele, mis käivituvad akiploomi (Blighia sapida) söömisel — mõned selle vilja osad sisaldavad nimelt hüpoglütsiinideks nimetatavaid aminohappeid, mis meenutavad ehituselt T. venenata arvatavaid mõjuaineid.
Nood aminohapped takistavad rasvhapete beetaoksüdatsiooni ning glükoositootmist muudest allikatest kui süsivesikud. Tulemuseks on organismis ringleva glükoosi ning maksas ja lihasrakkude ladustatud glükogeeni varude kiire ammendumine.
Kuna südame lihaskoe rakud ei suuda ilma beetaoksüdatsioonita rasvadest energiat ammutada, võib tolle protsessi pärssimine mõnikord lõppeda surmaga. Ja kuna ajurakkude jaoks on glükoos ainus energiaallikas, võib glükoosivaegus kiiresti esile kutsuda koomaseisundi, osutab Fontaine.
Selline hüpotees pole veennud küll kõiki uurijaid, ent kui Hiina haiguste kontrolli ameti teadlaste järeldused paika peavad, on tegemist uut tüüpi seenemürgitusega.
Praeguseks on kogu lugu lõpetatud — vähemalt rahvatervishoiu vaatevinklist. "Me teame nüüd, kuidas seda peatada ning vastavad meetmed on olnud edukad," kinnitab Fontaine.
Täpsed molekulaarsed mehhanismid, mille abil Valgeke oma ohvrid loojakarja läkitas, on aga seniajani teadlastele mõistatuseks.
