Selgub, et seened kõlbavad ka paberi valmistamiseks ja värvimiseks
Vaat, nii mitmekülgselt saab seeni kasutada, ehkki oleme neid harjunud pigem maitsvaks suupooliseks pidama. Mida nad ju kahtlemata samuti on. Helle tõdeb, et värvimiseks sobivat seent ei tasu metsast otsida tema kireva värvi järgi – välimus võib olla petlik. „Kuuseriisikas ei ole värviseen, kuigi määrib käsi, ka kukeseen on kollane, aga värvida temaga ei saa,“ osutab ta. Ei värvi nad aga seetõttu, et nad ei sisalda värvipigmente. Ka ei hakka seened sugugi iga materjali külge, vaid ainult villa või siidi külge. Puuvillast või kunstkiust rõivast nendega toonida püüda on tulutu.
Punasest sirelilillani
Värvimiseks sobivad seened on Helle sõnul niisugused, mille nimetamisel inimesed tavaliselt äratundmismärki ei ilmuta. Seega kulub seenekorjele eelnev ettevalmistus ning seeneraamat „targa mehena taskus“ kindlasti ära.
Helle juhib tähelepanu, et söögiseeni ja värviseeni ühte nõusse panna ei tohi. „Värviseente jaoks võiks kaasas olla kilekott,“ märgib ta, lisades, et eri sorti värviseened võib küll kõik ühte kotti kokku panna.
Aga millised nad siis on, need värvimiseks sobivad seened? „Väga suurepärane värviandja on verkjas vöödik,“ kõneleb Helle. „Kui verkjalt vöödikult näpistada ära jalg, saame sellelt oranži-kollakt tooni, kübaralt aga roosakat-lillakat-punakat.“ Verkjat vöödikut võib sageli kohata – terved metsaalused on teda täis. „Üldse on vöödikute perekond värvimiseks väga hea,“ nendib Helle. Verevast vöödikust saab näiteks tublit tumepunast tooni.
Hästi sobib värvimiseks põdramokk, aga mitte noor seen, vaid niisugune, mis on vana ja mida ka juba külm on näpistanud. „Üleüldse – mida vanem seen, seda paremini värvib,“ teab Helle. Sugugi ei takista värvimist asjaolu, kui seen on ussitanud – värvi annab ta ikkagi. Nooremat sorti põdramokast saab pruuni värvi, vanast aga sinakat-hallikat.
Veel on head värviseened tavavahelik ja sametvahelik – esimene on pruuni-beežika, teine jällegi rohekashalli tooni andja. „Tore värviseen on juurepruunik, temast saame ilusa kollase värvi,“ jätkab Helle värvimiseks sobivate seente tutvustamist. „Teine vahva värviandja on kakaopruunik, millest saab sirelilillat värvi. Need pole nagu teised nimetatud seened lehikseened, vaid torikseened. Esimene kasvab okaspuukändudel ning kakaopruunik lehtpuudel: kasel, vahtral, toomingal. Kuna ta on väike, on teda hilissügisel, kui lehed on maha langenud, kergem leida.
„Ta on tõeline värvipump, aga värvaine eraldub, kui lisada seenekeeduveele nuuskpiiritust, sama tuleks teha ka põdramoka puhul,“ õpetab Helle Väärsi.
Hea oleks ka, kui saaks hankida maarjajääd (müügil näiteks Safranis), mis aitab värvil lõnga külge kinnituda.
Värvimisprotseduur käibki seenesupi keetmise põhimõttel, seentest ja maarjajääst (100 grammi kuiva lõnga kohta 2 teelusikat) keedetakse leem, millesse siis lõng pistetakse. Millised täpselt need seentega värvimise nipid on, saab lugeda Helle Väärsi raamatust „Seenemaagia ehk värv ja paber seentest“.
Seenepaberist kardin
Seenepaberi valmistamiseks sobivate seente leidmiseks tuleb pilk suunata puudele või kändudele, sest selleks sobivad üksnes puuseened. „Need on väiksed tselluloosi vabrikud,“ muheleb Helle ja tõdeb, et ühtlasi on nad ka väga tänaväärne materjal, millest saab valmistada väga põnevaid asju.
Vastavalt sellele, mis värvi seenepaberit on soov valmistada, tuleb puuseeni ka otsida. „Jänesevaabik annab šokolaadipruuni paberi, kasekäsnak valge, punapoorik oranži. Kännupess on varieeruvat värvi viljakehaga, millest saab oranžikat-beeži ja valkjat paberit,“ avaldab Helle. Eriti tugeva paberi saab kännupessist, kasekäsnakust paber seevastu jääb üpris habras.
Seentest paberitegu käib laias laastus nii – seened tuleb peenestada, lisada vett ning saadud segu valada soovitud kujul tekstiilile kuivama. Täpsemad näpunäited on jällegi Helle Väärsi raamatus kirjas.
Seenepaber sobib hästi aknakatte valmistamiseks, lambivarjude, postkaartide, piltide jms meisterdamiseks. „Mul on kännupessist valmistatud ruloo juba kuus aastat akna ees – niisugune, mida iga päev akna ette ega eest ära ei veeta,“ märgib Helle. Toredasti valgust kumav aknakate tõmbab alati küllatulijate pilke endale.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!
