Pilk sügavusse: kaks kolmandikku planeedist on meile ikka veel tundmata

Maa on veeplaneet — maailmameri katab üle kahe kolmandiku selle pinnast ning teeb elu meile tuttaval kujul üldse võimalikuks, tootes poole meie hingatavast hapnikust, osaledes kliima reguleerimises ning toimides maakera suurima eluvormide levilana.

Ehkki rohkem kui poolt planeedi pinnast katab ligi 3000 meetri paksune veekiht, on suur osa sellest keskkonnast tänini läbi uurimata, vahendab CNN. 

Uurimispüüdlustele seavad piire sobivate tehnoloogiate arendamise aeglane tempo ja kõrge hind. Arengud satelliittehnoloogias pakuvad globaalses plaanis Maa atmosfääri uurimiseks vajalikku teavet, kuid ookeanide puhul ei tee sama lähenemine muud kui riivab sõna otseses mõttes vaid pealispinda. 

Mis toimub tohutusuurte ja -sügavate ookeanide nähtamatus põues, kuhu ei ulatu ei päikesevalgus ega isegi tehiskaaslase pilk?

Toome näite põhjustest, miks see inimkonnale huvi pakkuma peaks: 1977. aastal avastasid inimjuhitava süvasukelaparaadi Alvin abil 2500 meetri sügavusel vulkaanilist seljandikku uurinud teadlased midagi täiesti ootamatut — küllusliku ökosüsteemi, mis vohas mürgiste allveegeisrite (ingl hydrothermal vent) ümbruses. Too avastus muutis inimkonna arusaamist sellest, kuidas elu meie planeedil toimida suudab, pannes aluse mitmele täiesti uuele uurimissuunale. 

Nüüdseks teame, et selliste „lõõride“ ökosüsteeme toetavaid kuumaveeallikad esineb kõigis ookeanides ning need on koduks sadadele varem tundmatutele liikidele. Viimase 30 aasta jooksul on selliseid uusi liike avastatud tempoga üks umbes iga kahe nädala tagant — ja seni on läbi uurimata rohkem kui kolmveerand tollest 55 000 kilomeetri pikkusest vulkaaniliste seljandike süsteemist.

Samades piirkondades leiduvad ka suured metallimaagimaardlad, mis võivad tulevikus kujuneda olulisteks mineraalse toorme allikateks. Mõned neistsamadest süsteemidest võivad isegi anda aimu, kuidas tekkis elu — nii Maal kui mujal. Samuti on põnev teoretiseerida sellest, mida võiksime leida sama laamtektoonika-tsükli teisest otsast: ookeanisüvikutest, kus merepind tagasi Maa sisemusse tõmbub.

Seni on neis ookeani sügavaimates soppides käinud vaid kolm inimest. 1960. aastal batüskaafiga Trieste sukeldunud Jacques Piccardi ja Don Walshi rekord püsis aastakümneid, kuni James Cameron mullu oma Deepsea Challenger’iga ajalugu tegi. 

Selleks, et ookeanisüvikuid tegelikult uurida, peavad teadlased neile lähenema metoodiliselt, mis nõuab pidevat juurdepääsu alles kujunevatele tehnoloogiatele nagu näiteks kaugjuhtimisega hübriid-allveemasin (ingl Hybrid Remotely Operated Vehicle) Nereus, mis sukeldus 2009. aastal Challengeri süvikusse ja 2010. aastal Kaimani sügavikku (ingl Cayman Trough). Viimasesse naaseb aparaat tänavu suvel; 2014. aastaks on planeeritud Vaikse ookeani uurimine. 

Kui süvikute uurimine edeneb sama aeglaselt kui seni on kulgenud ookeanipõhja-seljandike uurimine, võib enne, kui jõuame neist viiendikugi läbi uurida, mööduda veel 30 aastat. Ning uurimist ei oota pakiliselt mitte ainult süvikud, vaid ka ülejäänud ookeanipinna-alused avarused.

Hoolimata kümme aastat väldanud rahvusvaheliselt koordineeritud ülemaailmsest uurimistööst mereuurimisprogrammi Census of Marine Life raames on näiteks Maa suurim ookeanibassein — Vaikse ookeani lõunaosa — jäänud ka kõige mõistatuslikumaks.

Usutavasti on Vaikse ookeani sügavamad piirkonnad jäänud suhteliselt puutumata atmosfäärireostusest (nagu tuumapommi-katsetustest pärinevad radionukliidid, klorofluorosüsinikud jmt), mis juba on hakanud tungima Atlandi süvavoogudesse. Kuidas aga kaardistada seda rikkumatut keskkonda enne, kui hilja?

Lisaks merepõhja vahetule uurimisele inimeste poolt on vaja mobiliseerida ookeaniolusid seiravate ning maismaal töötavate teadlastega pidevat sidet säilitavate koostööpõhiste isetoiteliste robotite järgmine põlvkond.

Robotitesse tuleb programmida piisavalt paindlik otsustusautonoomia, et allveemasinad oskaksid etteantud ülesannete kõrvalt märgata muudki olulist ja sellele keskenduda ning vajadusel küsida kuival maal viibivatelt teadlastelt, kuidas järgmiseks toimida.

Sedasorti süsteeme arendatakse juba juhtivate robootikalaborite ja süvaookeani-inseneride koostöös näiteks Woods Hole’i okeanograafiainstituudi uues merendusrobootika keskuses, kuid vaastavad püüdlused vajaksid veel oluliselt jõulisemat edendamist.

Põhjalikuks uurimistööks ja kogutud teabe analüüsimiseks vajalikud tehnoloogiad on tänapäeval juba teostatavad. Ookeaniuuringute käigus kogutud teadmisi on inimkonnal tarvis selleks, et astuda vastu kõikvõimalikele väljakutsetele kliimamuutusest toidu- ja toormepuuduse ning keskkonnareostuseni.

Meie koduplaneedi ookeanide mõistmine pole kunagi varem olnud olulisem: nende näol pole tegemist mitte lihtsalt Maa kõige iseloomulikumate pinnavormidega, vaid elu säilimise jaoks ülimalt tähtsa süsteemiga.