Väljaandes Environmental Research Letters ilmunud analüüs väidab, et kui varem arvati maailmamerede veepinna kerkimise tempoks kaks millimeetrit aastas, siis nüüd on põhjust rääkida juba 3,2 mm tõusust. Ja kui sama trend jätkub, jõutaks juba üheksa millimeetrise aastatõusuni sajandi keskpaigaks. Ja aastaks 2100 võib veepind olla kerkinud isegi 1,2 meetrit kõrgemale praegusest.
Näiteks India ookeanis asuvad Maldiivid on juba aastaid paanikas, et ookeanipinna kerkimine võib neilt üldse riigi käest võtta. Enamik atollidest ulatub seal vaid 1,5 kuni 2,4 meetrit üle merepinna ja veepinna tõus võtaks juba käegakatsutavalt neilt maad vähemaks. Ja paljud väikesed saareriigid on nendega liidus ka nõudmas, et suurriigid kliimasoojenemise tõrjumiseks rohkem ette võtaks.
Maldiividega sarnases ohus on Tuvalu, aga ka näiteks Bangladeshi rannikualad. Isegi New York ja London peaks hakkama mõtlema kuidas pealetungivat vett tõrjuda. Kui peaks aga juhtuma, et Gröönimaa ja Lääne-Antarktika üldse jääst lahti sulaks, tuleks arvestada isegi 13 meetrit kõrgema veepiiriga.
Ookeanipinna tõusule kõige tugevamini kaasa aitavaks teguriks on teadagi polaaralade sulamine, eriti nähtav sel aastal Arktikas, Antarktika on praegu isegi väiksemas ohus. Osa teadlastest vaidleb aga siiani üldse kliimasoojenemise kontseptsioonile vastu, toetatuna tööstusest, kellele heitgaaside vähendamine läheb liiga kulukaks.
ÜRO vahendusel peetavad kõnelused kliimasoojenemise tõrjumiseks on tõelises ummikseisus, kuna ennekõike Hiina ja USA on heitgaasiemissioone piiravaid kompromisse torpedeerimas. Dohas, Kataris nüüd pihta alanud järjekordne kliimakonverents loodab tulemuseni jõuda 7. detsembriks, aga et ka tegelikult midagi saavutataks, on seni väheusutav.
