Miks aju meie käsi just meie omadeks peab, on teadlastele ebaselge
Äsja ajakirjas Journal of Physiology avaldatud uurimuse tulemused aitavad leida ravi sellistele tervisehäiretele, mis keha-omanikutunnet pärsivad, nagu võib juhtuda pärast ajurabandust või langetõvehoogu, vahendab Discovery News.
Töö juhtiv autor, uurimiskeskuse Neuroscience Research Australia esindaja Lee Walsh selgitas, et inimesed teavad vaistlikult, et meie kehaosad „kuuluvad“ meile. Kuidas aga koostab aju kaardi sellest, mis kuhu kuulub, pole seni aga täpselt selge.
„Kuidas ma tean, et minu käsi on minu, mitte sinu oma, ning et telefon ei ole osa mu kehast?“ küsis Walsh retooriliselt.
Varasemad uurimused on näidanud, et inimeste kehaosa-omanditunnet on võimalik kunstkäega alt vedada. Selleks piisab katsealuse peidetud käe ja nähtava kunstliku kummikäe samaaegsest silitamisest.
„Pärast seda, kui illusioon käe-omanditundest on tekitatud, hakkavad katsealused kummikäe vastu suunatud ohtudele psühholoogiliselt reageerima,“ kirjutasid Walsh ja kolleegid uurimuses.
Seekordse uurimuse kontekstis huvitas töörühma küsimus, kas keha-omanditunde kujundamisel võivad olulist rolli etendada ka muud meelelised kanalid.
„Nägemismeele abil tajume me mõningaid kehaosi, aga kuna me näeme ka teisi kehasid, ei ole nägemismeel piisav võõraste kehaosade eristamiseks enda omadest,“ märkis Walsh. „Lihasretseptorid võivad saata signaale ainult selle kohta, mis kehaga toimub, mistõttu on igati põhjendatud järeldus, et neil on omanditunde-signaali tekitamisel tähtis roll.“
Teooria kontrollimiseks tekitasid teadlased plastmassist nimetissõrme abil meelepette keha-omanditundest. Sõrme kasutati sellepärast, et selles on võimalik paikse tuimestuse abil puutetundlikkus blokeerida. Töörühm avastas, et omanditunne jäi püsima ka katsealuste sõrmede tuimestamisel. Walshi sõnul näitavad tulemused, et keha-omanditunde tekitamise jaoks pole nähtav-puutelised märguanded tingimata vajalikud. Selleks, et aju keha ära tunneks ja enda omaks peaks, piisab lihastega seotud signaalide ja nägemismeelega tajutu kombinatsioonist.
„Tulemused näitavad ilmselt, et lihasretseptorid annavad oma panuse keha-omanditunde kujundamisse,“ ütles Walsh. „Meie uurimus on esimene, mis näitab, et aju rakendab lihastelt saadud teavet selleks, et meile öelda, milline keha on meie oma ja milline mitte. Aju ja keha vahelise suhtluse käigus sündiva mina-taju mõistmise seisukohalt on see kriitilise tähtsusega.“
Uurimusest selgus ka, et keha-omanditaju reguleerimiseks on hädavajalik meeleliste stiimulite vaheline kongruentsus. Walsh rääkis, et uurimuses hoiti katsealuse päris sõrme spetsiaalses torus, mis matkis seda, kuidas teadlane hoidis kinni plastsõrmest.
Eksperimendi käigus ei kattunud visuaalne stiimul aga mitte alati täpselt puutestiimuliga, mis kahandas katsealuste omanditunnet võlts-sõrme suhtes.
Walsh osutas, et mõnikord kaotavad rabanduse ohvrid omanditunde näiteks rabandusest mõjutatud käe suhtes. „See võib taastusravi komplitseerida, sest kuidas taastada meelelisi stiimuleid?“
Walsh märkis, et uurimisrühma järgmise teadustöö võib sellele küsimusele vastuse anda. „Kui oleme keha-omanditunnet paremini mõistma õppinud, saame võrrelda rabanduse-patsientide ja tervete inimeste erinevuseid.“
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!
