TEST: Mini Cooper S Cabrio – Mini on vaid nimi

Kui Honda Insight kasvatab tablool digitaalsetele rooskadele rohelisi tänulehti ökonoomse sõidu eest, siis uus Mini Cabrio utsitab kabriomeetriga igal võimalikul juhul katust maha koorima – et näidik ikka alati kenasti punases seisaks! Lisand ’S’ viib punasesse tsooni ka kõik ülejäänud autosse paigutatud mõõturid.

Mini Cooper S Cabrio vajaks tõesti veel teistki mõõdikut, mis korjaks andmeid selle kohta, kui palju ning kui sagedasti lubatud piirkiirust ületatud ja uisapäisa tihedasse kurviderägastikku sukeldutud. Täpselt sama moodi nagu on uskumatult mõnus suvises kliimas gazillion kilomeetrit pearuumi omada ja ka maanteekiirusel laaneservades siutsuvate lindude hääli kuulda, pakub mõnu ühe niivõrd sportliku ja kompaktse autokesega kodukoha lähedalt aina väljakutsuvamate teelõikude otsimas käimine.

Mini Cooper S Cabrio topeltotsaga summutist kostuv paukumine ja kiirendust saatev tänavapoisilik turbovilin ei pane kahtlemagi, et see Mini polnud koolis just kõige parem õpilane. Talle meeldis sättida asju oma enese reeglite järgi ning sai seda ka teha, kuna see miski, see võlu, mis taolise vabaduse annab, sel olemas oli. Lisaks tuli Mini rikkast (BMW) perekonnast ning oli päris ära hellitatud ja kõrvuni varustatud juba maast madalast peale, mitte nagu Mini vanaisa, kelle trumbiks oli lihtsus ja nutikus.

Kes tõesti ikka väga-väga ühe Mini tagaistmele täiskasvanuid toppida soovib, sellele on mõeldud omamoodi viieukseline, pikendatud kerega Clubman. Selle teise ritta on tõepoolest asja ka spagettpikkade koibade ja suurte, nn. klubitagumikega sööridel. Peagi prantsatab turule puha nelikveoline, veidi kõrgendatud kliirensiga ning kena pahura nimega härra Crossman, kus ruumi ja üleüldist praktilisust kindlasti veelgi rohkem.

Uue Mini Cabrio tagaistmel saab reisida küll, tunda end kindlalt ühte positsiooni surutuna, kus veidi liigutada siiski saab. Ja loomulikult väljendada oma rõõmu möödujaile, et elukene niimoodi teie tuttava palgeid paitanud on, mis avatud katusega võimsa Mini soetamist võimaldas.

Vedrustus on masinal jäik ja taolisele autole see loomulikult, rääkimata faktist, et üks Mini peabki olema juhitavuselt tänavakart. Mini Cooper S ongi ju mõeldud ikka pigem individualistile, kel ka üsna suva, milline tunne kaassõitjatel lõppude-lõpuks sel ajal on, kui adrenaliinist pungis silmadega autoke käiku alla vahetades järgmisesse kurvi tormab.

Igavpehmet nõtkust ja tukkumapanevat hubasust Mini Cabriole ette heita ei saa. Sisekujundus ajab endiselt neoretroklassiku liini, on in-your-face stiilis, funktsionaalne, kallihinnaline ning külluslik. Endiselt särab meeletu suurusega keskse spidomeetrilataka tsentris kõige eredamalt kütusepügalate andur. See oleks juba küll aeg tuhmimaks keerata, sest nii muretus sõidukis kui Mini Cabrio seda on, ei taha  omanik, et talle iga jumala hetk kütusekulu nina alla hõõrutakse.

175 hj 1,6-liitrine neljasilindriline turbomootori visin sosistab kõrva kui väike kuradike õlal: „Anna talda, küll me teel püsime!" Kiirendusnäitaja on paberil 7,4 sekundit, ent asfaldil taolises jäigas väikeses sõidukis tundub see küll veel päris palju kobedam. Tippkiiruseks on märgitud 222 km/h ning kui hoolikas ei ole, võib sellise numbri päris kogemata spidomeetrile ette kerida küll.

Mini Cooper S Cabrio hinnad algavad märgilt 419.000.- krooni. Kel raha taskus kõvemini sügeleb ja hing veel teravamaid sõiduelamusi nõuab, saab 505.000.- krooni eest juba päris piprase Mini - John Cooper Works kastmes 211 hobujõulise kabriomeetriga luksuslelu. Mini Cabrio pole kesklinnas promeneerimiseks. Või kui on, siis saab seda teha vaid korraks, et siis üleannetult justkui püssist tulistatuna kõrvaltänavasse põgeneda.

Mini magusat fotogaleriid maitse siin.