FORTE UKRAINAS | Päev 1: saabumine Lvivi ja esimene õhuhäire

„Kiire vastus: jah, muidugi ma tulen!“ Minu kaalutlused kestsid mitte üle 3 sekundi, kui nädala eest laekus otsekohest vastust ootav kutse tulla ja viia end kurssi digipoole arengutega agressorist naabri poolt sõtta kistud Ukrainas.

Kutsujateks Ukraina digitaalse ümberkujundamise ministeerium ja selle koostööpartner Eestist – E-riigi Akadeemia (EGA).

Viimatinimetatu tegeleb Ukrainas juba aastaid, eriti hoogsalt pärast Venemaa käivitatud täiemahulise sõja algust. Just EGA vahendusel on Ukraina endale üle võtnud mitmed Eesti e-riigi aluskomponendid, olgu või X-tee, mis saanud Ukrainas nimeks Trembita. Meenub see Mari Pedakuga tehtud intervjuu.

Kuidas mõjutab täiemahuline sõda riigi tavafunktsioonide arendusi, oludes, kus pea iga tund laekub mobiilidesse tungiv soovitus joosta otsekohe lähimasse varjendisse? Kuidas on võimalik, et Ukrainal on ammu enne Eestit kasutusel täiesti toimiv ja laialt kasutatud riigiäpp Diia? Kas Eesti e-residentsuse programmi eeskujul käivitatud ukrainlaste U-residency pakub midagi, mida meil ei ole? Mida inimesed tegelikult kasutavad?

Kõik need küsimused saavad lähipäevil esitatud. Alustuseks aga üks lihtne eluline ülevaade sellest, kuidas üldse täna Ukrainasse pääsemine käib.

Niisiis sai õige otsus välkkiirelt tehtud, logistika paika sätitud ja nii sai teekond Ukrainasse jalge alla võetud. Reis ise Ukraina poole algas paraku stressirohkelt. Juba Tallinnas. Vaevalt sai üks probleem lahendatud, kui teine ja veel endast märku andis.

Mis kesklinnast autode eemale peletamise juttu see keegi Pärtel-Peeter ajab, kui tipptundidel on sellest kaarega möödumine kordades aeganõudvam – Tammsaare teel võtab Haaberstist Tondile jõudmine tubli pool tundi, kuigi vahemaa vaevalt kilomeeter. Ausõna, tehku enne ümberminemise võimalused korda, kui rahvast kesklinnast eemale hakkab suunama! Waze’i targal juhtimisel mööda kitsaid kõrvaltänavaid ekseldes jõudsin mitu närvirakku kergemana siiski mõistlikul ajal lennujaama.

Vaevalt sain kohvri ära anda, kui värin mobiilis märku andis, et lend Varssavisse hilineb lausa tund. See oli juba tõsisem mure, kuna Ukraina poole siirduv rong pidi Varssavi East Stationist teele asuma vaid kaks tundi pärast lennuki saabumist Chopini lennujaama. Neid kaht eraldas aga umbes 50-minutiline autosõit. Imekombel laabus taas siiski ka see osa reisist – sohver pigistas oma minibussist Varssavi õhtusteil hämarail tänavail maksimumi välja ja jõudsin rongijaama pea pool tundi enne rongiuste sulgumist. Juht ise oli rahul ja ma ei olnud kiitustega kitsi.

Poola ja Ukraina vahet tol õhtul sõitnud puna-must öörong ise oli vana, puhisev ja väsinud, nimeks Jaško. Siin ta on:

Millegipärast olin eeldanud, et kui ööläbi vältav sõit, siis on selles rongis loodud võimaluselt mõnusalt magada. Ei midagi sellist! Jah, istmed olid küll pehme vooderduse ja nahast peatoegagi, ent seljatugesid neil liigutada ei saanud. „shortlines.pl“ - lugesin istmetelt – poolakad olid nii pikaks sõiduks ilmselgelt sobimatu rongi valinud.

Pooltühjas rongis olid peale minu ja vedurijuhi kõik naised. Kõik reisijad, kõik reisisaatjad – kõik. Ukrainast mehi välja ei lasta, ju vast see peamine põhjus. Ja miks peakski keegi niiväga läbi öö rongiga Ukraina poole vurama.

Mingit WiFit selles rongis ka polnud, rääkimata laadimispistikutest. WC oli, seda küll. Kohe kui rong oli naksudes paigalt liikunud, käis reisisaatja kõik pingiread läbi, küsis kodakondsusdokumente ja pileteid. Minu Eesti pass lisaküsimusi ei tekitanud, meil - nagu ka kõigil teistel Euroopa Liidu kodanikel - on Ukrainasse viisavaba pääs. Teekond Ukraina poole võis alata.

Ma olen mitmel pool maailmas rongiga sõitnud ja saan oma kogemuse põhjal kindlalt väita, et nii õõtsuvat ja konarlikku raudteed kui Poola Lublini ja Ukraina piirilinna Rava-Ruska vahel ei leia te kusagilt mujalt. Rong kääksus, hüppas ja raksus kogu südaöise aja, proovi sa seal siis veel püstloodis toolil magada. Aga hommikuks me Ukrainas kuidagi kohal olime.

Passe tuli Ukrainasse pääsemiseks reisijail näidata veel nii piiril Poola piirivalvureile kui juba Ukrainasse Rava-Ruska’sse jõudes Ukraina ametivõimudele. Viimased olid põhjalikud – särtsakas lõhkeainekoer, asjade läbivaatamine, passide kokkukorjamine – täisvarustus. Sõbralik, ent konkreetne ja professionaalne.

Siis rong vabastati ja rahval lubati Rava-Ruskas rongist väljuda ning kogu seltskond astus kui üks mees kohe perrooni teisel küljel ootavasse Lvivi rongi. Seal, kus ühe rongi teekond lõppes, jätkus teise oma.

See oli vähe kaasaegsem rong. Ja nii, nagu kõik reisijad olid ühest rongist teise valgunud, vajusid nad nüüd joonelt teise rongi istmetele „mauhti!“ täies pikkuses siruli ja uinusid otsekohe. Sedavõrd läbi oli võtnud see öine kõikumine Poola rööbastel. Panin minagi mobiilikella äratama ja vaheteekonnast Lvivi ei tea ma suurt midagi…

Bolt!

Veeresin koos kohvriga unesegasena Lvivi vaksalis rongist välja, esimene silt seinal räägib varjendi asukohast:

Edas otsisin oma öömaja asukoha aadressi välja ja… täiesti automaatselt liikus sõrm ekraanil ikoonile nimega „Bolt“.

Ja mida ma näen – see on ikka päris hea tunne, kui saad oma kodumaise äpi kus iganes maailmas lahti lüüa ja selle taga on tõesti ka teenust pakkuvad taksojuhid täiesti olemas. Ka Lvivis.

Isegi taksode kategooriad suhteliselt samad. Just tänu Bolti äpile hakkasin esimast aimu saama Ukraina hindadest ja need on tõesti odavad. Veerand tundi taksosõitu – vaid 3 eurot! Hiljem selgub: täishommikusöök südalinna hotellis - 8 eurot! Rohkem ma praegu hindadest veel midagi ei tea…

Ja vaevalt olin ma oma tuppa jõudnud, et veidi jalgu välja sirutada, kui nii Ukrainas kohustuslik „Alert!“ äpp, seinal olev valjuhääldi kui televiisor seinal ühekorraga üürgama kukuvad. Kogu Ukraina on värvitud punaseks, Venemaa poolt liigub midagi meie suunas:

Täpsemad juhised ka meie piirkonna kohta:

Siin tänane jutt pooleli jääbki. Homme ootab juba ees kohtumine Ukraina valitsuse liikme, IT-ettevõtjate ja mu enda kolleegidega teistest riikidest. „IT ARENA 2024“ on üritus, mis siin homme algab ja kus kohal sellised gigandid nagu Uber, Lockheed Martin, UC Berkeley ja Google.

Ahjaa, Apple’i pood Lvivis näeb välja selline:

Ajakirjaniku aitasid Ukrainasse EL ja E-riigi Akadeemia.