„Me avastasime ravirežiimi, mis alandab vererõhku ilma vajaduseta manustada farmakoloogilisi ühendeid ja mille järgimise määr on palju kõrgem kui aeroobsel treeningul,” kinnitab USA-s tegutseva Colorado Boulderi ülikooli integratiivse füsioloogia professor Doug Seals.

Meetodit nimetatakse sissehingamislihaste treeninguks (ingl IMST; Inspiratory Muscle Strength Training). See on kehalise treeningu viis vahelihase ja muude hingamislihaste treenimiseks, mille käigus kasutatakse pihuvahendit — n-ö äraspidist inhalaatorit —, millest läbi hingamine on osaliselt takistatud.

IMS-treening töötati välja juba mitukümmend aastat tagasi eesmärgiga aidata ränkade hingamisteede haigustega patsientidel tugevdada omal jõul hingamise talitlusi.

Viimasel ajal on uuringud näidanud, et sama tehnika — kombinatsioonis tugeva takistusastmega ja lühikeste, vaid viis minutit päevas vältavate seanssidega — võib tervist parandada mitmel moel, sh parandada une kvaliteeti uneapnoega inimestel ning langetada vererõhku ja stressitaju.

Colorado Boulderi ülikooli integratiivfüsioloogi Daniel Craigheadi juhitud töörühm viis 36 hea tervise juures 50–79-aastase täiskasvanuga läbi kuus nädalat väldanud kliinilise uuringu.

Uurijad määrasid neist pooltele juhuvaliku alusel kõrge takistusastmega sissehingamislihaste treeningu, ülejäänud said platseebot — „libaravi”, mille juures kasutati sama seadet madalal takistusrežiimil.

Muus osas olid katse tingimused samad; katsealused pidid seadet kasutama kuue nädala jooksul kuuel päeval nädalas 30 korda päevas sissehingamiseks umbes viie minuti pikkustel raviseansside käigusl.

Kõrge takistusega IMS-treeningut rakendanud ravirühma liikmed täheldasid süstoolse vererõhu märkimisväärset langust, mis oli suurem tulemusest või võrdne tulemusega, mida toovad kaasa muud tervislikud elustiili-strateegiad nagu aeroobne treening ja mõned vererõhku langetavad ravimid.

„Taoline süstoolse vererõhu alanemine on kliiniliselt tähendusrikas, kuna seondub 30–40% pisema riskiga surra südame-veresoonkonna haigustesse,” selgitasid uurijad. „Kergenenud süstoolse vererõhu alanemine jäi suures osas püsima kuus nädalat pärast IMS-treeningu peatamist; säilinud alanemise määr oli u 75%.”

IMS-treeninguga tegelenud katserühma liikmetel paranes märkimisväärselt ka veresoonte endoteeli talitlus, mis annab mõista, et paranenud oli nende arterite tervis (ehkki niivõrd lühikese aja jooksul ei muutunud arterite jäikuse määr). Samuti alanesid katserühmal süsteemse põletiku markerid.

Ehkki uuringu autorid ei mõista veel täielikult, kuidas kõrge takistusmääraga treening neid tervisehüvesid põhjustab, on võimalik, et hingamisharjutused kannustavad veresoonte seinu katvaid rakke tootma rohkem lämmastikoksiidi, mis aitab lihastel lõdvestuda ja parandab vereringet.

Uurijad loodavad, et režiimi pikaajalisem järgimine võib tuua kaasa veelgi muljetavaldavamaid tulemusi, kuid rõhutavad, et uuringut tuleks korrata suurema valimi peal.

Ehkki ilma laialdasemate uuringuteta ei saa kõrge takistusastmega IMS-treeningut soovitada, paistab, et selle igapäevase kasutamisega on lihtne harjuda.

95% katsealustest tegid kõike, mida neilt viie minuti pikkuste seansside raames oodati; ükski katsealune ei langenud uuringust välja.