Miljard inimest maailmas lakkab magades hingamast. Kas oled üks neist?
Uneseisundit iseloomustavad mitmesugused dünaamilised muutused organismis. Unetsükkel koosneb mitmest faasist ning nende vaheldumisel muutuvad kõrgemaks või madalamaks nii hingamissagedus, vererõhk kui ka kehatemperatuur.
Lihaspinge jääb suuresti samasuguseks nagu ärkveloleku ajal, v.a REM-une faasis, mil nähakse unenägusid, ja suurem osa meie lihasgruppidest lõdvestub märkimisväärsel määral.
Kui kõrilihased aga ülemäära lõdvenevad, sulgub hingamistee. Seda nimetatakse obstruktiivseks uneapnoeks. Häire nimetus on tuletatud kreekakeelsest sõnast ἄπνοιᾰ, mis tähendab õhupuudust.
Mis see uneapnoe üldse on?
Uneapnoe tähendab, et hingamisprotsess peatub pidevalt, mis põhjustab vere hapnikutaseme langust. Seejärel magaja liigutab end ja hakkab õhku ahmima. Taoline tsükkel võib korduda sadu kordi öö jooksul ning sellel on palju ja tõsiseid tagajärgi.
Näiteks kurnab apnoe südant, mis sagedamini lüües püüab hapnikupuuduse leevendamiseks vereringlust kiirendada. Lisaks soodustab kõikuv hapnikutase arterite lupjumist, mis suurendab südame-veresoonkonna haiguste, kõrgvererõhutõve ja südamerabanduse riski.
Kasvav hulk tõendeid annab mõista, et uneapnoe mõjutab ka glükoosi ainevahetust ning soodustab insuliiniresistentsust — mis võib kaasa tuua haigestumise 2. grupi diabeeti — ja ülekaalulisust.
Sellele lisandub kroonilisest täismagamatusest johtuv kurnatus, mis seostub mäluhäirete, ärevuse, depressiooni ja tähelepanu hajumisega, mis omakorda võib soodustada liiklusõnnetustesse sattumist.
2019. aastal läbi viidud uurimuse osutusel kannatab mõõduka kuni ägeda uneapnoe all maailmas ligi miljard inimest. Paljud neist tõenäoliselt isegi ei ole sellest teadlikud, rääkimata ravi saamisest. See pole siiski väga üllatav arvestades, et ainus viis uneapnoed diagnoosida on inimese und seirata.
Esimese poolteise kümnendi vältel pärast uneapnoe tuvastamist (s.t enne 1980. aastaid) oli raviks vaid üks võimalus. Uneapnoe all kannatajale võidi teha trahheotoomia — kirurgiline protseduur, mille käigus lõigatakse patsiendi kõrisse auk, mis välistab ülemiste hingamisteede sulgumise mõjud. Taoline lahendus pakkus tõhusat leevendust, kuid sellega kaasnes ka hulk märkimisväärseid tüsistusi.
Asjad hakkasid paranema...
1980. aastate keskpaigas, mil praegu Austraalia Sidney ülikoolis arstiteaduse professorina töötav Colin Sullivan tõi turule püsiva positiivrõhu aparaadi (ingl CPAP; Continuous Positive Airway Pressure machine), mis kujunes uueks peamiseks raviviisiks.
Nüüdisajal kasutavad seadeldist miljonid inimesed, ehkki edukate tulemuste saavutamine nõuab püsivust — uurimused annavad nimelt mõista, et u 25–50% patsientidest loobub masina kasutamisest esimese aasta jooksul.
Miks inimesed seadme kasutamisest loobuvad? Tuleb välja, et magamise ajal spetsiaalse maski kandmine on ebamugav ja seetõttu ei ilmne paljudel kasutajatel soovitud tervisehüved.
Esimene sõna püsiva positiivrõhu aparaadi nimetuses tähendab, et seade pressib õhku patsiendi hingamisteedesse nii sisse- kui ka väljahingamise ajal. Välja hingates tuleb ületada masina õhusurve; kui see ei õnnestu, tekib lämbumistunne ja patsient ärkab üles. Lisaks kuivatab maski servadest välja immitsev õhk magava inimese silmi isegi siis, kui silmad on suletud.
Veel üks võimalus uneapnoed leevendada...
on kaalukaotus. Ehkki ka saledad inimesed võivad uneapnoe all kannatada, mitmekordistab ülekaalulisus selle esinemise tõenäosust. „Kaalukaotusel on tervendav mõju,“ kinnitab Johns Hopkinsi ülikooli arstiteaduskonna professor ning kopsuhaiguste ja uneapnoe spetsialist Philip Smith. „Probleem on aga selles, et inimesed ei suuda kaalu langetada.“
Enda uneapnoe mitteteadvustamisega kaasneb veel üks tõsine probleem „Uneapnoe tuvastamine on väga oluline, kuna see võib endast kujutada ohtu kirurgiliste operatsioonide ajal,“ rõhutab USA-s Illinois’ osariigis tegutseva Northwesterni ülikooli ehk nn Loodeülikooli meditsiiniteaduskonna tsirkadiaanrütmi- ja uneuuringute keskuse juhataja Phyllis Zee.
Samuti seondub ravimata jäetud uneapnoe kirurgiliste operatsioonide halvemate pikaajaliste tulemustega.
Uneapnoe diagnoosi puudumine või olemasolu võib mõjutada seda, millise anesteesiavormi kasuks otsustab anestesioloog. On ravimeid, mis soodustavad hingamistee sulgumist. Samuti võivad mitme ravimi korraga kasutamisel nende soovimatud mõjud kuhjuda ja üksteist võimendada. Lisaks tuleb arvestada sellega, et uneapnoe diagnoosiga patsientide seisundit tuleb pärast lõikust kauem hoolikalt jälgida.
Uneapnoega patsientidel, kellele tehakse ortopeedilisi või üldkirurgilisi operatsioone, paistab olevat suurem kopsutüsistuste risk ja vajadus intensiivravi järele, mis suurendab märkimisväärselt tervishoiukulutusi.
Lahendus otse suhu
1990. aastatel hakkasid patsiendid, kes unemaski magamise ajal kanda ei suutnud, kasutama suusiseseid vahendeid.
Uneapnoe leevendamisele keskendunud üldhambaarst David Turok selgitab: „Uneapnoe leiab aset suu tagumises osas. Inimese keelel pole suus lihtsalt piisavalt ruumi, nii et see vajub hingamistee ette. Püsiva positiivrõhu aparaat CPAP muudab keele asukohta, pressides õhku jõuga kopsudesse. Suusisene seade nihutab alalõuga ettepoole ja keel liigub sellega kaasa.“
Nagu CPAP, pole ka suusisene apnoevastane seade täiuslik lahendus. Seade hoiab lõuga ebaloomulikus asendis, mis võib olla ebamugav. Seadme pikaajaline kasutamine võib muuta hambumust nii, et alumine lõug jääbki ettepoole. Samuti võib seadme avaldatav surve muuta veidi hammaste asendit.
„Ägeda uneapnoe puhul on eelistatavaks raviviisiks siiski CPAP-i kasutamine,“ rõhutab Turok. „Esimese asjana tuleks proovida CPAP-i!“
Patsientide jaoks, kes ei suuda positiivrõhumasina või suusisese seadmega kohaneda, on Turoki osutusel kõige kindlam viis uneapnoe ravimiseks lõuga korrigeeriv lõikus, mida ta peab tõhusamaks ka teisest kirurgilisest sekkumisest — kõri pehmete kudede laiendamisest.
„Sellest taastumine on hõlpsam, kuna toimub luu, mitte pehmete kudede paranemine,“ selgitab Turok. Kuid ka sellel kirurgilisel sekkumisel on omad miinused, mh vajadus murda alumine lõualuu kahest kohast katki ja pärast lõikust suu traadiga kinnisesse asendisse fikseerida.
Taruk märgib, et kuna uneapnoe on paljudel jätkuvalt diagnoosimata, on hambaarstidel oluline roll selle tuvastamisel. „Uneapnoe on kahtlemata suuga seonduv tervisehäire,“ kinnitab ta. „Mitte iga hambaarst ei peaks üritama uneapnoed ravida, kuid kindlasti peaks iga hambaarst oskama seda tuvastada.“
Massachusettsi osariigis Bostonis Harvardi ülikooli juures tegutseva õppehaigla Brigham and Women’s Hospital unehäirete teenistuse raviala asedirektor ja Ameerika unemeditsiini akadeemia AASM endine president Lawrence Epstein märgib, et ehkki obstruktiivset uneapnoed käsitletakse ühtse tervisehäirena, kutsuvad seda esile paljud tegurid nagu näo ja kõri konfiguratsiooni iseärasused, lihaspinge ja ülekaalulisus, mistõttu ei toimi iga raviviis iga patsiendi jaoks ühtviisi.
„Meie käsutuses on väga tõhusaid ravivõtteid, kuid kõigil neist on mingisugused miinused. Oluline on leida õige ravi õigele patsiendile,“ rõhutab Epstein. Praegu on olemas mitu lahendust, kuid üldise konsensuse kohaselt tuleks obstruktiivset uneapnoed ravida maskiga ja/või kaalukaotusega. Kui üks võte ei toimi, tuleb leida teine, mis toimib.
Tulevik
„Tulevik on neurokeemiline,“ kinnitab Johns Hopkinsi ülikooli arstiteaduskonna professor Philip Smith. „Juba praegu suudame ravida uneapnoed hiirtel. Tõenäoliselt muutub järgmise kümne aasta jooksul kättesaadavaks uneapnoe-vastane ravim, kuna uneapnoe on neurokeemiline probleem.
Hingamistee sulgumist ei põhjusta mitte ülekaalulisus iseenesest, mitte hingamisteele survet avaldav rasvakiht, vaid teatud hormoonid, mida rasvkude eritab.“
