Esimene sõit kestis 12 sekundit: kuidas vennad Wrightid lennundusele aluse panid
Siis aga otsustavad kaks kinnise loomuga jalgrattamehaanikut, Orville ja Wilbur Wright, teoks teha inimkonna ammuse unistuse, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.
Kalender näitab, et käes on 1903. aasta 17. detsember. Põhja-Carolinas Atlandi ookeani rannikul asuva väikelinna Kitty Hawki taguseid liivaluiteid sasib külm tuul.
Veeloigud luidete vahel on kaetud õhukese jääkoorikuga, kuid 32aastane Orville Wright ei pane pakast tähele. Ta kiirustab lõpetama ettevalmistusi julgustükiks, mille nimel ta koos oma neli aastat vanema venna Wilburiga 1899. aastast alates tööd on teinud.
Orville ulatab oma kaamera distantspäästiku John Danielsile kohalikust merepäästejaamast. Daniels koos kolleegidega on kutsutud tunnistajaks sellele, mis nüüd kohe juhtuma hakkab.
Kui Orville on Danielsile juhtnöörid andnud, surub ta pidulikult Wilburi kätt ning istub lennuki piloodiistmele. Ta kannab musta ülikonda, kõvakraed ja lipsu.
Paari minuti pärast on mootor soojenenud ja Orville vabastab vendade iseehitatud lennumasinat startimisrambil hoidva köie.
Tuul raputab ohtlikult väikelennuki lõuendtiibu, kuid vanem vend Wilbur jookseb lennumasina kõrval ja hoiab neid kinni, et lennuk tuules tasakaalu ei kaotaks. Peagi tuleb tal aga lahti lasta, sest tõstejõud kergitab lennuki maapinnalt.
Samal hetkel plõksatab fotoaparaat. Wilbur ja merepäästejaama mehed juubeldavad. Orville ei kuule, mis tema ümber toimub, sest ta on täielikult keskendunud tuulises rannaõhus hüpleva ja tantsiva lennumasina juhtimisele.
Teinud õhus paar kiiret lühikest sööstu, maandub ta turvaliselt umbes 36 meetri kaugusel õhkutõusmise kohast. Lennuki maandumisel saab stopper raputada, mistõttu selle osutid hüppavad tagasi, kuid vennad on veendunud, et ajaloo esimene mootorlend õhust raskema lennumasinaga kestis umbes 12 sekundit.
Samal ennelõunal teevad vennad kordamööda roolis istudes veel kolm õhusõitu. Neist pikim kestab 59 sekundit.
Pärast lõunat vantsivad Wilbur ja Orville rahulolevalt 6 kilomeetrit, et jõuda liivaluidetelt Kitty Hawki ning saata isale telegramm edukate katselendude kohta.
„Me pakkisime oma asjad kokku ja sõitsime koju kindla teadmisega, et lennumasinate ajastu on lõpuks ometi kätte jõudnud,“ jutustasid vennad hiljem tunneteküllaselt. Neil oli tõepoolest põhjust enda üle uhkust tunda. Vennapaar oli teinud midagi sellist, mille võimalikkusse veel paar aastat tagasi keegi ei uskunud.
Asja kohta, mida oli võimatu teha, tavatseti öelda: „See on sama võimatu kui lendamine.“ Unistus lendamisest elas üksnes fantaasiates ja unenägudes. Oma visaduse, praktilise mõtlemise ja tehnilise leidlikkusega olid vennad Wrightid muutnud inimkonna aastatuhandete vanuse lendamisunistuse tegelikkuseks.
Vendade raskest teest õhuavarusteni loe septembrikuu Imelisest Ajaloost!
