Miks ikkagi ei tohi veepudeleid lennujaama turvatsoonist läbi tuua?

Reisimisviisi puhul, millega võib kergesti kaasneda vedelikupuudus, on keeld pudeldatud vett pardale kaasa võtta kahtlemata reisijate jaoks ebamugav. See artikkel aitab selgitada, mis on nimetatud keelu põhjused — vähemalt USA mätta otsast vaadatuna.

Netflixi sarjas „Napid pääsemised terrorirünnakutest“ (Terrorism Close Calls) räägivad endised CIA töötajad avalikult mitmest potentsiaalselt katastroofilisest üritusest rünnata tsiviilelanikkonda, mida õiguskaitseorganitel on õnnestunud ennetada.

Üks saatekülalistest on CIA kogukonnapõhise nn inimluure osakonna (Community HUMINT (Human Intelligence Division) endine asedirektor Steve Hersem, kelle osutusel on pudeliveekeelu taga kaks konkreetset terroristlikku vandenõud.

„Teatud vedelikukoguste kaasavõtmine lennukite pardale keelati 2006. aastal seoses operatsiooni Overt („avalik; varjamatu“) raames kogutud luureandemetega,“ rääkis Hersem. Operatsiooni eesmärk oli ennetada Pakistanis reisides radikaalsete islamistide ja terroristidega sidemed loonud Briti kodaniku Abdulla Ahmed Ali kavandatud terroriakti.

„Ali pagas otsiti Ühendkuningriiki naasmisel salaja läbi ning ühest kohvrist leiti apelsinimaitselise pulbrijoogi pudel koos hulga patareidega,“ meenutas Hersem. „Pakistanis sõlmitud tutvuste ja pagasist leitud esemete alusel käivitas Ühendkuningriigi sõjaväeluure MI5 koostöös Londoni politseiga kihilise seireprogrammi. Seiramiseks kasutati mh Ali korterisse paigaldatud salakaameraid ja pealtkuulamisseadmeid. Operatsiooni tulemusel õnnestus avastada pommide valmistamise laboratoorium ja tuvastada terve hulk kaasvandenõulaseid.“

Uurijad nägid, kuidas Ali puuris limonaadipudeli põhja augu, nii et pealtnäha avamata pudeli sai täita plahvatusohtliku vedelikuga. Kui terroristide plaan oleks korda läinud, oleks selle raames rünnatud seitset Londonist Põhja-Ameerikasse lendavat lennukit, mh vesinikperoksiidipõhise vedela lõhkeaine abil. (Ali ja hulk tema kaasvandenõulaseid mõisteti 2009. aastal süüdi ja neid karistati eluaegse vanglakaristusega.)

See pole aga ainus õigustus, millega õiguskaitseorganid on vedeliku-lennukeeldu põhjendanud.

„Reisilennukite ründamine oli Al Qaeda kinnismõtteks juba 1994. aastal, kui 2001. a 11. septembri kaksiktornide-rünnaku peaorganisaatori Khalid Sheikh Mohammedi nõbu Ramzi Yousef katsetas vedelate lõhkeainete tõhusust lennuki pardal nn Bojinka vandenõu raames,“ rääkis Hersem. „Bojinka vandenõu üheks sihtmärgiks oli Manilast Tokyosse suunduv Philippine Airlines’i lend nr 434. Rünnaku tagajärjel tekkis lennuki korpusesse suur auk ja hukkus mitu reisijat.“

„Vedelikukeeld kehtib siiamaani, kuna nii Ühendriikide luureteenistuse kui ka meie liitlaste luureandmed kinnitavad, et nii Al Qaeda ja nendega seotud organisatsioonid kui ka Iraagi ja Levandi Islamiriik ehk ISIS peavad lennukeid jätkuvalt terrorirünnakute jaoks sobivateks sihtmärkideks,“ märkis Hersem.

Miks on aga siiski lubatud kuni 100 ml mahuti jagu vedelikku pardale kaasa võtta? USA transpordiohutuse ameti endise administraatori Kip Hawley osutusel tähendab mahutite piiramine sellistega, mis mahuvad umbes liitrisesse kotti, et võimalik plahvatus ei ületa „kriitilist diameetrit“, s.t, pole piisavalt võimas, et midagi õhku lasta. Teisisõnu ei võimalda mahuti väiksus potentsiaalselt ohtlikku lõhkevedelikku piisavas koguses kaasa võtta.

Reisijatele jääb alati võimalus võtta lennujaama kaasa täiesti tühi pudel ja täita see veega pärast turvakontrolli läbimist, mis on ka keskkonnakaitse seisukohalt vastutustundlik lahendus.

On see mugav? Tegelikult mitte, ent Hersem rõhutab, et piirang on siiski hädavajalik. „Seni, kuni meie maailmas tegutsevad ideoloogiatest ajendatud terroristid, kes on huvitatud reisilennukite ründamisest, peavad taolised keelud kehtima. Kokkuvõttes need kahtlemata suurendavad ohutust.“