Uus hullus — dresseeritud kalad
“Me treenime kaks-kolm nädalat,” teatab Scott Lindell, “siis lasevad umbes 90 protsenti kaladest end kaugelt suunata.”
Merebioloog Lindell (50) seisab 20 kalaga basseini ees. Tal on seljas lühikeste varrukate särk ja lühikesed püksid, sest kärsitute kalade dresseerimise juures õnnestub harva kuivaks jääda. See, mis USA Massachusettsi osariigis Woods Hole’is asuvas Merebioloogia laboratooriumis (Marine Biology Laboratory) tehakse, oleks igati käitumisuurija Ivan Petrovitš Pavlovi (1849–1936) meele järele.
Vene teadlane lasi koerte toitmise ajal kõlada kellahelinal. Juba mõne aja pärast seostasid neljajalgsed heli toidu jagamisega — neil tekkis tingrefleks: kella kuulmisel hakkas neil ila voolama.
Nüüd on tõestatud, et ka kalad lasevad end samamoodi treenida. Kui huntahvenad kuulevad heli sagedusega 280 hertsi — see kostub umbes 15 sekundit ja kõlab inimkõrvale umbes nagu trafo kauge sumin — ujuvad nad ahnelt ja pahaaimamatult läbi kitsa ava söödajagamiskoha juurde.
Sarnane dressuur on õnnestunud ka turskade, karpkalade ja kefaalide puhul. Kingstonis asuvas Rhode Islandi ülikoolis on tehtud katseid veel kahe liigiga. Pelgalt seitsme- kuni 14päevase treeningu järel reageerisid 85 protsenti atlandi lõhidest ja 96 protsenti vikerforellidest akustilisele peibutusele.
Mis veel hämmastavam: kalad mäletasid signaali isegi seitse kuud hiljem. Pavlovlike uimeliste abil loodavad teadlased rajada uuelaadse kalapüügimeetodi: kalad sünnivad kasvandustes, esimestel elukuudel arendatakse neis välja tingrefleks ning seejärel lastakse nad merre.
Seal kannavad nad enda eest ise hoolt ja kasvavad püügikõlbulikuks. Lõpuks kuulevad kalad vana tuttavat söögikella, kiirustavad arvatava söötmise kohta — et ise inimeste toidulauale püütud saada. Esimesed katsetused vabas looduses juba käivad. Atlandi rannikul asuvast Woods Hole’ist kolm miili lääne poole lasid Lindell ja tema kolleegid läinud aasta juulis ühes lahes lahti 5000 dresseeritud ahvenat, esiotsa kinnisesse puuri, mille nad aga vahepeal lahti teinud on.
Igal hommikul popsutavad teadlased valge paadiga selle kümne meetri sügavuse paigani. Nad sukeldavad viie meetri peale veekindla valjuhääldi ja kell kaheksa hommikul saadavad signaali teele. Lõpuks heidavad nad vette kolm kilo sööta.
Ahvenadressuur käib kaasas tolle muutusega, mille all kalandus praegu kannatab: kuna ookeanid on tühjad, kasvatatakse aina rohkem vees elavaid liike tehistingimustes. Ümmarguselt 40 protsenti kaladest, aga ka krevettidest ja merekarpidest tarbijate taldrikutel pärinevad juba kalamajandusest.
Kuid uued probleemid kerkivad hulgast, millega endised kalurid kalakasvatajateks hakkavad. Suurem osa kasvandusi rajatakse rannikule. Neid saab küll mugavalt kaldalt majandada, ent kasvandused toovad endaga kaasa keskkonnareostuse. Kalasööt ja -väljaheited koormavad madalaid rannikuvesi ja võivad mõned lahed lausa kloaakideks muuta. Peale selle hoitakse palju kalu sedavõrd ahtas ruumis tihedalt koos, et haigusetekitajad võivad levida hullupööra kiiresti.
Kanada provintsi Briti Columbia lõhefarmides möllavad lõhetäideks kutsutavad parasiidid. Need pooleteise sentimeetri pikkused vähilised klammerduvad lõhede külge ja toituvad nendest. Need parasiidid on vahepeal kasvanduselõhedelt levinud ka looduslikele lõhedele, kõlab hiljuti teadusajakirjas Science avaldatud uurimuse tulemus.
Selle kohaselt on imposantse lõhelise gorbuuša looduslikud populatsioonid juba tugevalt täitanud: nelja põlvkonnaga võivad kalavarud kaduda. Mõned asjatundjad usuvad, et need mured on lahendatavad, kui kasvandused rohkem avamerele viia. Seal valitsevad tugevad hoovused, mis varustavad rajatisi värske veega ja takistavad taudide puhkemist.
Mobiilsele kalafarmile vajalikud seadmed leiutas Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi (MIT) insener Cliff Goudey. See on ümmargune puur, läbimõõduga 20 meetrit — ja varustatud kahe sõukruviga.
Goudey naasis alles hiljuti Puerto Ricost. Oma MITi büroos kõneleb ta innustunult, kuidas Aquapodi nime kandvat seadet katsetas. Videoülesvõtted pärinevad põnevalt sukeldumiselt: kollased sõukruvid tõukavad puuri kui kosmoselaeva läbi sinirohelise vee. Selle sees ujuvad ringi kuldmakrellid.
“Meie katsed näitasid, et tehniliselt on võimalik puuri kaugelt juhtida,” räägib Goudey. Siiski pole Aquapod veel valmis: voolu kuuehobujõuliste mootorite jaoks annab diiselgeneraator, mis loksub paadis puuri kohal. Goudey sõnul tuleb generaator asendada seadmega, mis saab energiat tuulest, lainetest või päikeselt.
Siis oleks Aquapod täielikult merekõlbulik ja autonoomne. Puur, milles on maimud, saadetaks merele, manööverdataks sobivasse hoovusse ja mootor lülitataks välja. Kalakasvataja saaks kontorist hoolealuseid kaamera ja navigatsioonisüsteemi abil jälgida. Kaugjuhitava puuriajami lülitaks ta sisse vaid erandjuhtudel, kas kursi korrigeerimiseks või keeristormist mööda seilamiseks.
Trinidadist teele pandud puur väikeste kuldmakrellidega oleks Miami suunas teel üheksa kuud. Selle aja jooksul täis kasvanud makrellid saaks maha müüa elusana või värskelt tapetuna. Ühest Aquapodist saaks 30 kuni 60 tonni kala — kuupmeetri kohta teeb see 10–20 kilogrammi.
Sellise saagini jõudmiseks tuleb kaladele siiski süüa anda. Tehniliselt annaks selle lahendada eriliste söödapoide abil, ometi oleks see kallis ega lahendaks kalamajanduse peamist muret, sest kalu söödetakse tavaliselt kuulikestega, mida omakorda toodetakse teistest kaladest. Ühe kilo tuunikalaliha tootmiseks vajatakse umbkaudu 20 kilo söödakalu — ja neid püütakse, nagu senini, tohutute võrkudega ookeanipõhja rüüstates.
Just siin näeb Scott Lindell pavlovlike kalade eelist. Hoidmaks mälestust söödakellast erksana, saaksid need natuke sööta vaid korra kuus, muidu aga leiaksid säästval ja loomupärasel moel ise merest toitu.
Kas see tema Atlandi hoolealustega tõepoolest õnnestunud on, saab merebioloog varsti teada. Oktoobri lõpus, kui ilm Uus-Inglismaal külmaks ja ettearvamatuks muutus, kõlas söödakell viimast korda; siis algas eksperimendi hindamine. Kõige olulisemad andmed pärinevad allveekaameralt. See filmis terve suve, kui palju kalu akustilise peibutuse peale kohale ujus.
Tagasipöördunute kõrge protsendi kasuks räägib nii mõndagi. Huntahvenad on loomu poolest paigatruud ega tohiks kuigi kaugele minna. Peibutustoon, kuigi sada korda vaiksem kui päramootor, on neile siiski 800 meetri pealt kuuldav.
Võib-olla pole dresseeritud kalade saatus aga siiski nii hea olnud. Samas piirkonnas elavad nimelt ka kiskjalikud sinikalad — ja võimalik, et nemadki on vahepeal selgeks saanud, et tasub vaid jälgida kummalist suminat ja nii satub korraga paljudele ahvenatele, kellest nad end täis süüa saavad.
