Majandus, kaoseteooria ja rahanduskriis I
Tänapäeval on meile jäetud mulje, et majandusteadlased teavad, mismoodi toimib majandus. Ennustatakse, mitu protsenti kasvab järgmiste aastate jooksul inflatsioon, millal see vastab Euroopa rahaliidu tingimustele ja kaua kestab kinnisvarakriis. Kuid millegipärast on mul sama tunne nagu pärast kooli, kui avastasin, et maailm on võib-olla keerulisem, kui arvame.
Vaadates majandust, on näha, et püütakse ennustada üksikprotsessi: inflatsiooni, majanduskasvu, töötust. Peaks vaatama suurt pilti, kogu teemat natuke laiemalt. Vaadata, mismoodi üldse toimub areng, mis on selle edasiviivad jõud, mismoodi tekivad kriisid ja kuidas kriisi edukas lahendamine viib süsteemi kõrgemale arengutasemele.
Kaose teooria
Laiemalt on võimalik kõike vaadata läbi kaose teooria. On selline teooria, mis vaatleb protsesse, mitte üksikut elementi. Kui vaatame koske, pole mõtet jälgida iga veetilga teekonda, vaja on vaadata koske kui struktuuri, mille elemendid on muutuvad. Igal hetkel läbivad koske uued veeosad, kuid kosk ise on püsiv. Ka majandust tuleks püüda vaadata samamoodi. Püüda mitte mõista, mis on konkreetne majandusnumber lähiajal, vaid keskenduda üldisele protsessile.
Kaose teooria tegelebki selliste protsessidega. Et mõista kaose ja korra omavahelist suhet, et mõista majanduslikku arengut ja praegu käimasolevat või eesolevat kriisi (vastavalt sellele, kas hindaja näeb maailma realistlikult või optimistlikult), kirjutan nüüd mõnest põhitõest ja palun lugejalt ette vabandust maailma liikumise keeruliste terminite ja nende lihtsustatud käsitlemise pärast.
Maailmas eksisteerib termodünaamika teine seadus. Selle rahvapärane variant ütleb, et maailm liigub iseenesest järjest suurema segaduse ja korratuse suunas. Et auto, mis tehasest välja sõites on uus ja korras, on millalgi roostes ja prügimäel, et tsivilisatsioonid ja kultuurid on pikemas perspektiivis kõik hävinud, et tuba kodus läheb millegipärast ikka ja jälle segamini. Ükskõik, kuhu me universumis ka ei vaata, alates tähtedest, mis peaksid kunagi ära põlema kuni molekulideni, mis universumis järjest kaootilisemalt ringi lendavad, on näha, et seadus kehtib absoluutselt igal pool.
Kogu universum käib alla ja liigub entroopia ehk segaduse kasvu suunas. Entroopia termini peab siinkohal lahti kirjutama — see on süsteemi korrapäratuse mõõt. Mida suurem entroopia, seda rohkem on süsteem segamini. Uuel autol on väike entroopia, aga prügimäele viidud autol suur. Äsja valminud ja ilusasti sisustatud eluasemel on väike entroopia, kuid mahajäetud ja lagunenud majal suur. See on natuke ebaõnnestunud mõiste, sest ta ei näita mitte arengut ja edasiminekut, vaid vastupidi — tagasiminekut.
Nii et entroopia kasv tähendab süsteemi taandarengut. Ja on selge, et vaadates universumit, liiguvad seal kõik protsessid, asjad ja süsteemid järjest suurema segaduse suunas.
Miljoni dollari küsimus
See kõik oli teada juba 19. sajandil, kui 1865. aastal soojusnähtuste uurimise käigus vastav valem formuleeriti. Seejuures vaevas teadlasi niinimetatud miljoni dollari küsimus. Kuidas on võimalik, et universumis, mis järjest liigub suurema kaose poole, näeme samaaegselt arengut ja järjest keerulisemate süsteemide tekkimist?
Näeme, et algsest suurest paugust ei ole tekkinud mitte elementaarosakeste amorfset massi, vaid need on koondunud tähtedesse ja galaktikatesse. Et aatomid on moodustanud keerukaid molekule, et molekulidest on tekkinud makromolekulid. Peale selle on molekulid ühinenud aminohapeteks, mis on elu nurgakivi, ja need omakorda lihtsamateks ainurakseteks elusorganismideks. Kogu elu areng lihtsamast keerulisemani, hulkraksetest organismidest kuni inimeseni räägib selle universaalse seaduse vastu. Kuid inimese kui bioloogilise olendiga ei ole areng peatunud. Inimestel on tekkinud eneseteadvus, on tekkinud ühiskond koos kõigi oma hüvede ja mõttetustega, on välja arenenud majandus. Kõik on järjest suurema keerukuse ja komplekssuse astmega süsteemid. Kuidas on see võimalik? Meie igapäevane vaatlus ei kinnita sugugi termodünaamika teise seaduse toimimist.
Kaosest tekkis kord
See probleem vaevas teadlasi, kuni Ilja Prigogine sai 1974. aastal Nobeli preemia avastuse eest, kus ta näitas lahendust sellele probleemile. Siiani olid teadlased uurinud suletud süsteeme.
Suletud süsteem on olukord, kus süsteem ei vaheta keskkonnaga ei energiat, informatsiooni ega mateeriat. Suletud süsteem on näiteks telliskivi või ajaleht. Mitte mingit arengut nende puhul ei toimu, nad vastavad täielikult termodünaamika teisele seadusele, nendes toimub pidev entroopia kasv kuni ühe lagunemise ja teise kõdunemiseni.
Prigogine uuris avatud süsteeme, mis on keskkonnaga interaktsioonis ehk vastasmõjus, neid, mis vahetavad keskkonnaga mateeriat, energiat, infot. Selgus, et avatud süsteemides tekib areng just läbi korratuse. Korra tekkeks oli vaja kaost. Kuid ilmnes veel üks ootamatu asi — avatud süsteemide puhul suurenes süsteemi enda sees korrastatuse aste, kuid iga avatud süsteem suurendas endast väljaspool entroopiat. Ehk teiste sõnadega: süsteemi arengul suurenes süsteemist väljaspool segadus.
Ühiskonna tasandil, kui vaatame oma järjest korrastatumat materiaalset maailma ühes mobiiltelefonide, iPodide ja pilvelõhkujatega ja kui võrrelda seda 16. sajandi Euroopa või mõne Amazonase džungli hõimuga, näeme, et tänapäeva ühiskonnaga kaasnevad meeletud prügimäed. Vaadates mõnda tehast ja selle suurt korstnat, on selge, et tehases tekib mingi produkt ja korstna kaudu väljub entroopia, mitte vastupidi.
Ühesõnaga — iga avatud süsteemi vältimatu tingimus on see, et ta peab keskkonda, endast väljapoole saatma entroopiat. Korra kasvuga süsteemi sees kaasneb segaduse kasv süsteemist väljaspool.
Murdepunktist arengu või hävingu poole
Uurides avatud süsteeme edasi, selgus, et igal süsteemil on oma piirlävi, kui palju ta suudab entroopiat keskkonda saata. Kui süsteem jõuab selle punktini, kus ta enam ei suuda kogu saabuvat energiat, infot ja mateeriat ära seedida ning jääkaineid väljutada, on kätte jõudnud tõe hetk ehk teaduslikus keeles bifurkatsioonipunkt, mis eesti keeles tähendab kaheks jagunemise punkti. See on hetk, kus kogu süsteem muutub kaootiliseks ja valida on kahe suuna vahel: kas süsteem areneb edasi ja saab hakkama selliste fluktuatsioonidega, millega ta varem hakkama ei saanud, või süsteem kukub kokku ja laguneb laiali.
Vaatame ühiskonda. Kui Rooma riik jõudis murdepunktini, oli võimalik nii edasine areng kui riigi häving. Kahjuks realiseerus viimane. See-eest feodaalset korda ei lõpetanud mitte suundumine kiviaega, vaid valgustusajastu ja kapitalismi areng. Zimbabwe segadused aga lõppesid mõni aeg tagasi revolutsiooniga, maa võtmisega valgetelt ja selge suundumusega krahhile ning diktatuurile.
Bifurkatsioonipunkt on seega hetk, kus sündmused võivad hakata arenema kas ühes või teises suunas, ja seejuures on lõpptulemused absoluutselt erinevad. Sel hetkel piisab ühest väiksest tõukest ja hakkab hargnema kas üks või teine sündmuste jada, mille lõpptulemused on üksteisest niisama kaugel kui kuu ja kuup.
Vaatame palli mis on täpselt mäe tipus. Piisab pisikesest tõukest ühes või teises suunas ja pall hakkab veerema alla kas mäe põhja- või lõunakülge mööda. Tulemus on kummalgi juhul kardinaalselt erinev, aga selle põhjustas imeväike tõuge. Ja just see tõuke hetk süsteemi ebastabiilsuse tingimustes ongi bifurkatsioonipunkt. Vaadates majanduse ja poliitiliste süsteemide arengut, on näha, mismoodi jõutakse segaduseni ja sealt edasi revolutsioonide või majanduskriiside kaudu arenguhüppeni. Tundub, et kriisi ja segaduse üle peaks rõõmustama, kuid nii lihtne see kahjuks pole.
Segaduse suurenedes ei ole kunagi ette teada, kuhu süsteem areneb. Nii Valgevene kui Eesti tulid mõlemad ühesugusest sotsialistlikust tohuvabohust, kuid tulemused on absoluutselt erinevad. Ühes riigis on diktatuur, teises demokraatia. Dominikaani Vabariik ja Haiti asuvad kõrvuti ühel ja samal saarel, kuid erinevad teineteisest nagu öö ja päev.
Et segaduse suurenedes ei ole ette teada, mis juhtub, avaldab iga süsteem oma kapitaalsele reformimisele suurt vastupanu. Põhja-Korea juhid võivad isegi aru saada, et nende süsteem on jama, kuid seni, kuni see süsteem jõuab täieliku kaoseni, ei ole seal muutust oodata. Samuti oleks olnud ebareaalne 1980. aasta olümpiamängude ajal NLKP keskkomiteel Brežnevi juhtimisel alustada sotsialismilt turumajandusele üleminekut. Süsteemis ei olnud veel piisavalt segadust.
Süsteem korrastub!?
Olen siin toonud näiteid peamiselt poliitikast. Kuid seesama põhimõte kehtib kõigil tasanditel, alates lihtsamatest molekulidest ja organismidest kuni galaktikate moodustumiseni. Muide, Prigogine Nobeli preemia tuli Zaboletski reaktsiooni uurimise eest, kus ta näitas, mismoodi neli ainet omavahel segunedes hakkaksid moodustama järjest keerulisemaid värvilisi mustreid ja seoseid.
Heaks näiteks süsteemi arengu kohta on mingi riigi, näiteks USA teedevõrk. Kui seal pidevalt suureneb autode hulk, tekivad mingil hetkel ummikud. Esialgu ummikud lahtuvad lõunaks või ööseks ja enamiku ajast toimib liiklus stabiilselt. Kuid autode lisandudes jõuab kätte hetk, kui teed ei suuda enam kogu soovitavat autode massi läbi lasta (näiteks Los Angeles praegu) ja siis on süsteemil valida, kas lõpetada liiklemine või korrastuda kõrgemale tasandile.
Kõrgemale tasandile korrastumise juures aitavad sel juhul kaasa projekteerijad ja ehitajad, kes teevad teedele lisaradu ning ehitavad juurde peale- ja mahasõite. Nüüd suudab süsteem hallata sellist autode hulka, millega varem hakkama ei saanud.
Arvan, et võrdlus Ameerikaga oli siinkohal kohasem kui võrdlus Tallinna kesklinna ja sinna viivate teedega, kus samuti on näha, et süsteem ei saa enam kogu autode vooga hakkama. Millegipärast ei teki aga Tallinnas lisaradu juurde, vaid kohati jääb neid hoopis vähemaks.
AS Tavid nõukogu esimehe Alar Tammingu artikli teine rahandust ja majandust käsitlev osa ilmub reedel, 24.okt.2008.
(Artikkel ilmub koostöös Pärnu Postimehega.)
