Punnvõrride Le Mans: ööpäevane kihutamine sääreväristajatega

 (8)
Punnvõrride Le Mans: ööpäevane kihutamine sääreväristajatega
Fotod: Martti Lett / TopGear Eesti

45-kuubikulise sääreväristaja ehk punnvõrriga ööpäev läbi võidu kihutada tundub olevat täiesti sõge idee.

Võrrimees Aimar Parm selgitab, et hullu pole midagi, lõbu aga laialt, vahendab ajakiri TopGear Eesti.

Kuidas see "spordiala" tekkis?

Vajadus tingis lahendi, õnn andis idee ja saatus meeskonna. Esimene idu tõusis sellest, et ei raatsinud viia vanarauaks tehnikat, millega olin kunagi kokku kasvanud.

Ega sellise olematu töökindlusega riistapuuga kunagi liiklema enam ei hakkaks, kuid äraviskamine rebiks hinge lõhki.

Aastal 2009 sattusin koos kolleeg Siimu Liblikuga öö läbi autoga ühest lennujaamast teise sõitma. Une eemalhoidmiseks genereerisime vaimu virgutavaid mõttekäike. Oli väga ergutav teineteist napakustega üle trumbata ning hommikuks küpses idee, kuis ükskord saab Le Mansi reeglite järgi toimuma punnvõrride ööpäevasõit.

Mis sai edasi?

Esimene sõit toimus 3-tunnisena minu talu põllul (YouTube, „Punnvõrride MM“).

Osalema sai kutsutud mitmeid sõpru, kõik lubasid tulla. Lootsin, et kui viis ekipaaži kohale saabub, võib sõidu toimunuks lugeda. Võistluste päeval oli aga kohal viimne kui üks – 13 meeskonda.

Seotud lood:

Üllatusena katkestas vaid kaks tiimi. Kuna huvi toimunu vastu oli erakordselt suur, korraldasime koos sõber Allan Lukkeniga 2011. aastal Ida-Virumaal Maidlas esimese avaliku punnvõrride kestvussõidu. Osales 40 meeskonda (üle saja võistleja). Samal aastal toimus veel kaks võistlust.

Surve huviliste poolt tingis 2012. aastal karikasarja korraldamise. See sai teoks tänu vabatahtlike entusiastide meeskonnale, kuhu lisaks varasematele korraldajatele kuulusid veel Kalmer Anton, Mart Pitsner, Tõnu Saaber, Gunnar Aasumets ja Paavo Pauklin. Sõidud kestsid kolm, viis ja kaheksa tundi.

Kuidas võistlus välja näeb?

Võidab see, kes suudab enim ringe läbida. Võistkonnas on 2–4 liiget ning pilooti võib vabalt vahetada.

Eesmärk on murda müüt punnvõrride olematust töökindlusest, mitte kedagi surmani kurnata. Hinnatakse ka kohti peale esimese.

Millega võisteldakse

Võisteldakse Riga punnvõrridel kahes klassis. Standard kätkeb endas originaalilähedast tehnikat, tehnikute klassis on ümberehitusteks üsna vabad käed.

Mõlemas klassis on siiski kohustus kasutada võrri karteripooli, silindrit ja karbussi, et säiliks sugulus esiisaga.

Kui raske on võrriga võidu sõita?

Kuna võimsus on olematu, tuleb kurvi siseneda võimalikult kiiresti, et sealt ka välja saada. Siit tulebki adrenaliin – võimsama masinaga keerad juurde, kuid säärekal tuleb panustada inertsile.

Kui lisada veel olematu vedrustus, pole pikalivisked sugugi harvad. Õnneks on need enamasti kerget laadi ning uuesti rajale saab kiirelt.

Need, kes esimest korda võistlevad, on järgmisel päeval voodirežiimil, sest kogu lihaskond saab kõva koormuse.

Kuidas tsiklid vastu peavad?

Võlu on selles, et remontida saavad kõik. Paariringine edumaa kaob igavikku isegi väikese rikke korral.

Laguneda võib kõik – rehvid, kett, raam –, kuid esmalt annavad märku hädad mootoriga. Aga isegi mootori kokkujooksmise korral pole põhjust meelt heita – jahtub pisut ning sõit saab jätkuda. Vahest liigub pärast seda veel paremini kui enne.

Kes sõidavad?

Sõitjad on kui läbilõige rahvastikust, ainus kriteerium on tehnikahuvi. Osa võtavad poisikesed ja pensionärid, mehed ja naised. Tõenäoliselt ma ei valeta, kui ütlen, et algharidusest kuni doktorini ja paadialusest kaptenini.

Kuidas jõudsite 24 tunni võistluseni?

Otsustasime liikuda sammhaaval. Esimesed sõidud olid kolmetunnised ning tundusid juba võimete piiril.

Mullu oli eesmärk välja selgitada osavõtjate sitkus ja motiveeritus – kas sellise armeega saab minna tõelisse lahingusse?

Aga Näpi Mini Le Mansi kaheksanda tunni täitumisel käis endiselt iga sekundi pärast rebimine ja 38 ekipaažist oli katkestanud vaid neli.

Loe veel

See ei jätnud korraldajatele enam tagasiteed. Tiimiga liitusid veel Martti Lett, Andres Põldver ja Heiki Sammel ning Maidla 24 tunni Le Mans toimub tänavu 26.-27. juulil.

Sellele eelneb kaks ja järgneb üks kolmetunnine etapp, kus saab treenida või siis lõdvestuda.

Millised on kulud?

Ürituse idee oli algselt "meelelahutus olematu kuluga". Nii see esiti oligi – naised keetsid suppi, auhinnalauale leiti üht-teist ning sponsor Premium-7, kes on olnud meiega esimesest üritusest saadik, pani välja kogu sõiduks kuluva kütuse.

Võrrid ja varuosad olid siis ka veel üpris odavad. Praeguseks on võrride hinnad mitmekordistunud ning varuosade leidmine üpris keeruline.

Võrri ülalpidamine on siiski üpris odav lõbu – ainult aega läheb palju. Nagu mu naabrimees ütles – "naisele aega ei jäänudki, kogu puhkus läks võrrile või võrri seljas".

Nalja saab ilmselt palju?

Ühel sõidul purunes mu võrril leistang. Paarimees jätkas sõitu poole leistangiga seni, kuni leiti vana raudreha, mis keevitusega leistangi fikseeris. Insenerid lisasid diagonaaliks veel mutrivõtme, millega sõit õnnelikult lõpetatud sai.

Siimu tiim startis esimesel võistlusel mittetöötava võrriga ja parandas seda võistluse esimesed 2 tundi ja 40 minutit, et siis viimased 20 minutit sõita – seejärel läks võrr põlema.

Siis veel selline lugu, et korra sõitis Lääne-Viru maavanem juhuslikult meie võistluspaigast mööda. Jäi seisma, tuli vaatama ja vaimustus.

Siis avastas, et tal oli kiire, läks lõikas kuskil lindi läbi ja tõttas vahuveini ostma, et autasustamiseks tagasi olla. Järgmisel aastal oli ta juba toetajate hulgas.

Ja midagi lõpetuseks?

Lõpetuseks võiks öelda, et punnvõrr on ikka kvaliteetriist.

Mis on kõigi aegade julgeim otsus, mis on Eestis tehtud?


Tänud vastamast ja head loosiõnne!