70 AASTAT SÕJA LÕPUST: Lugeja meenutused: pesin kümnendal sünnipäeval vanaemaga saunas, kui tankid mürina saatel saabusid...

Avaldame Delfis ja Eesti Päevalehes Teise maailmasõja lõpu aastapäeva mõtestavas sarjas lugejate saadetud mälestustelood. See lugu viib meid aastasse 1944.

„Minu kümnes sünnipäev oli 20. septembril 1944. aastal. Kui koos vanaemaga saunas parajasti pesime, kostis meieni Pärnu maanteelt tankide mürin, mis sõitsid „meid vabastama“.

Kuna olin veel väike laps, siis minuga asju ei arutatud ja sellepärast ma paljut ei tea. Pärast 9. märtsi pommitamist evakueeriti mind vanaemaga ja osa korteri sisustusega maale sugulaste juurde Ruilasse. Minu mäletamist mööda oli see sõjaväe veok, millel oli ka teine kast ja autos oli mitu perekonda. Meie jäime autosse viimaseks. Ruilas pidas talu minu isa tädi üks poegadest. Et meil oli mööbel kaasas, maabusime ühte teise, mitte sugulaste, talusse, kus oli rohkem ruumi.

Paljusid asju ma ei mäleta ja vist ka ei teadnud juba siis. Mingi kogus sõjaväelasi jäi Ruilasse paigale ning ohvitserid elasid möldri talu noorpere elutoas. See oli kohutav, mis sõdurid taludes tegid. Inimesi nad ei tapnud, kuid röövisid. Viisid ära kõik, mis neile meeldis ja mis läikis (tõesõna). Isegi taskulambid ja läikivad nööbid. Selle talu perepojad, kus elasime, saagisid parajasti puid, kui sõdurid õue tulid ning kõigepealt nähes ühel käekella, käskisid selle kohe ära anda. Sõdurid piirasid talud püssimeestega ja samal ajal võtsid teised linde-loomi söögiks. Ruila jõe äär oli sulgi ja soolikaid täis.

Oktoobris algas kool ja ema viis mu linna. Vanaema ja mööbel jäid veel maale. Vanaema ja perenaine olid kahekesi. Minu vanaema oli väike ja õbluke, perenaine suur ja paks. Ohvitseridele tegi nalja neid kahte naist hirmutamas käia. Olid mitmekesi ja purjus. Piirasid maja ümber ja hakkasid revolvritest õhku paugutama, kui neid sisse ei lastud. Vanamutid peitsid end laua alla ja roomasid seal vaikselt. Ohvitserid hakkasid lõpuks majja laskma. Õnneks nad pihta ei saanud. Meie riidekapp oli aga sõelapõhjaks lastud. Vanaema hommikumantel, mis rippus riidekapi küljes, oli peaaegu üleni põlenud.

Minu mäletamist mööda oli Ruila mõisas-koolimajas sel ajal ka keskhaigla günekoloogia osakond. Ühes toas, kus meie mööbel oli, olid ka osakonna vanemõe raamatud ja nende hulgast leidsin mingi õpiku, mida lugedes sain teada kuskohast lapsed tulevad.“

Mälestuse saatis Piia.