Vee puhtus Eesti veekogudes on Euroopas eeskujuks
Hinnangu andmisel on lähtutud suuremate kui 50 ha järvede ja üle 10 km2 jõgede seisundist. Mida on tehtud selle saavutamiseks? Küllalt palju on investeeritud nii riigi kui ka Euroopa Liidu toetusfondidest saadud rahalisi vahendeid kanalisatsioonisüsteemide rekonstrueerimisse või laiendamisse, kirjutab Milvi Aun Keskkonnaameti ajalehes Kroonleht.
Siinkohal võib tuua näitena Tallinna, Tartu, Pärnu, Narva, Kohtla-Järve piirkondliku ja teiste suuremate asulate puhastid, mis on viidud vastavusse keskkonnanõuetega. Kogu suure töö tulemusena on paranenud oluliselt puhastussüsteemide eesvooludeks olevate jõgede, ojade, järvede ja rannikumerevete seisund. Loomulikult ei toimu selline protsess üleöö, kuid kõik eeldused seisundi paranemiseks on loodud.
Samuti aitab veekeskkonna seisundi parandamisele kaasa vooluveekogude tervendamine, mille käigus parandatakse merre suubuvate lõhejõgede ökoloogilist seisundit, rajatakse kaladele rändeteid (läbipääsusid), likvideeritakse paisusid ja puhastatakse jõesänge sinna varisenud puudest. Ka neid projekte on rahastatud nii Euroopa Liidu kui ka SA Keskkonnainvesteeringute Keskus veeprogrammi vahenditest.
Tooks hea näitena kohaliku kogukonna algatatud Vööla mere seisundi parandamise projekti, mille esimeses etapis taastati ühendus merega. Eestis on üle 7000 vooluveekogu kogupikkusega ligikaudu 31 000 kilomeetrit, neist pikimad on Võhandu, Põltsamaa, Pärnu, Pedja jamitmed teised. Kõige veerohkem on Narva jõgi.
Oluline on tagada ka allikate vee kvaliteet. Erinevatel andmetel on Eestis 5000 kuni 15 000 allikat. Enamik suurematest allikatest avaneb kõrgustike nõlvadel, näiteks Pandivere, Otepää ja Haanja kõrgustikul. Eesti sügavaim Sopa allikas (4,8 m) jääb Pandivere kõrgustiku jalamile.
Enamik jõgedest ja ojadest saavad alguse allikatest, mistõttu allikavee kvaliteet mõjutab otseselt jõgede ülemjooksude vee seisundit. Kui allika vesi on puhas, on ka jõe vesi vähemalt ülemjooksul kvaliteetne. Seetõttu on väga oluline järgida allikate lähiümbruses veekaitsenõudeid. Pandivere kõrgustikku nimetatakse ka põhjavee reservuaariks. Seal on parimad tingimused põhjavee kujunemiseks: rohkesti sademeid, olematu või väga hõre vooluveekogude võrk, lõheline lubjakivi, mis soodustab sademete kiiret imbumist põhjavette.
Samas annab kõrgustikul ja selle lähiümbruses toimuv põllumajanduslik tegevus olulise panuse meie toidulauale: piirkonnas on intensiivne põllumajanduslik tootmine (suurfarmid ja suured põllumassiivid), mille eelduseks on viljakad mullad, samuti ajalooliselt välja kujunenud traditsioonid piirkonnas põllumajanduslikku tegevust viljeleda. Seega vastanduvadki soov toota põllumajandussaadusi meie toidulauale ja teisalt soov kaitsta põhjavett kui meie joogivett võimaliku reostusohu eest. Püüame teha ise kõik selleks, et vähem vett raisata ja saastada ning teha seda iga päev. Meil on piisavalt puhast vett, kui sellega mõistlikult ringi käime.
Mis mõjutab vee kvaliteeti?
* heit- ja sademevee kogumine linnadest: asulatest, samuti tööstusaladelt ja keskkonda juhtimine;
* põllumajanduslik punkt- ja hajukoormus;
* veekogude füüsilised muutmised, sh kuivendus, paisud, laevateede süvendamine, veekogudest pinnase kaevandamine;
* mõjud veekogudele seoses maavarade kaevandamisega, sh kuivendus, veeheide, põhjaveetaseme alanemine, veekogude kadumine, tehisveekogude teke;
* saastunud alad ehk nn jääkreostusobjektid, mis pärinevad nõukogude ajast, sh endised NL-i sõjaväeobjektid, vanad maa-alused kütusemahutid, saastunud pinnas, milliseid pole veel jõutud likvideerida või korrastada, on otseseks ohuks nii põhja- kui ka pinnaveel.
