Browni ülikooli geriaater ja abiprofessor David Dosa ütleb, et viie aasta vältel kogutud andmete põhjal on näha, et Oscar eksib väga harva, kummutades mõnel korral koguni Uus-Inglismaa hooldekodu personali ennustusi selle kohta, millised patsiendid on hinge vaakumas, vahendab The Daily Telegraph.

Kass, kes on praegu viieaastane ja üldiselt seltsimatu loomuga, võeti kassipojana lemmikloomaks Rhode Islandi Steere’i hooldus- ja taastusravi-keskusse, mis on pühendunud ränga vanadusnõtrusega haigete eest hoolitsemisele.

Doktor Dosa kajastas Oscari andi esmakordselt ajakirjas New England Journal of Medicine 2007. aastal. Pärast seda on kassi poolt ette aistitud äkksurmade hulk kahekordistunud ning loom on geriaatreid veennud, et tegu ei saa olla kokkusattumustega.

Musta-valge-kreemjakirju kassi päevad mööduvad palatist palatisse jõlkudes, kuid ta veedab väga harva aega patsientide seltsis, kellel on elada jäänud rohkem kui mõni tund.

Kui Oscar sureva patsiendi palati ukse taha jätta, hakkab ta küünistega kraapides sisselaskmist nõudma.

Kord, kui medõed paigutasid kassi patsiendi voodisse, keda arvasid olevat suremas, tuiskas Oscar joonelt välja ja otsis endale koha kellegi juurde hoopis teises palatis. Kassi hinnang osutus täpsemaks kui põetajate oma: teine patsient suri samal õhtul, esimene elas aga veel kaks päeva.

Dosa ja hooldekodu ülejäänud töötajad on Oscari eksimatuses nii kindlad, et annavad patsiendi pereliikmetele kohe märku, kui kass voodile hüppab ja selle asuka kõrval end välja sirutab.

“Ta ei uimerda, kaugel sellest. Ta võib mõneks minutiks välja lipsata, et paar suutäit kassitoitu kahmata, kuid naaseb kohe patsiendi kõrvale. Jääb täiesti selline mulje, nagu ta peaks surija juures valvet,” ütleb Dosa.

Ta märgib, et vanadekodus peetakse veel viit kassi, kuid ükski ülejäänuist pole sarnasest võimest märke ilmutanud.

Raamatus “Oscariga valves: tavalise kassi ebatavaline võime” (”Making rounds with Oscar: the extraordinary gift of an ordinary cat”) ei paku Dosa Oscari käitumisele kindlat tõsiteaduslikku selgitust.

Ta oletab, et Oscar suudab — sarnaselt koertele, kes väidetavalt haistavad vähktõbe — tuvastada ketoone, spetsiifilise lõhnaga biokemikaale, mida eritavad surevad rakud.

Selle asemel, et nüüd, mil Oscari käitumise tähendus on ilmne, kassi ees õudust tunda, leiavad patsientide sugulased ja sõbrad sellest hoopis lohutust ning on looma mõnikord ajalehes avaldatud surmakuulutuses või järelhüüdes isiklikult tänanud, väidab Dosa.

“Inimesed leidsid suurt tröösti mõttest, et kass on asutuses olemas ja võib kohal viibida, kui nende omane viimaks elust lahkub. Ta on kohal, kui nemad ise ei saa olla.”