Vahemeri tekkis uputuse tagajärjel pöörase kiirusega
Merevesi voolas Vahemerre läbi Gibraltari väina kolm korda kiiremini Amazonase jõe tänapäevasest voolukiirusest, vahendab ajakirjas Nature avaldatud uuringut agentuur AFP.
Umbes 5,6 miljoni aasta eest oli Vahemere ühendus maailmamerega katkenud ning meri ise suuremas osas ära auranud. Selle suurel määral soolast koosnev pind asus 1500 kuni 2700 meetrit allpool merepinda.
“Atlandi ookeani veed leidsid praeguse Gibraltari väina kaudu sissepääsu ja täitsid Vahemere 5,33 miljonit aastat tagasi niinimetatud Zanclea üleujutuse käigus kiiresti pilgeni,” sedastab teadustöö. “Ehkki üleujutus algas väikeste veevooludega, mis võisid kesta mitu tuhat aastat, annavad meie tulemused mõista, et 90 protsenti veest teisaldus lühikese, mõne kuu kuni kahe aasta pikkuse ajavahemiku vältel.”
Varasemad uurimused on Gibraltari väina sügavuse najal järeldanud, et Vahemere täitumine võis võtta aega kümnest aastast mitme tuhandeni.
Uurijad Barcelona maateaduste instituudi Jaume Almera teadlase Dabiel Garcia-Castellanose juhtimisel paljastasid puuraugu ja seismiliste andmete toel Gibraltari väinaga ristuva 200 km pikkuse kanali, mille oli uuristanud üleujutusevesi.
Üleujutuse kestuse hindamiseks ja järeldusteni jõudmiseks rakendasid teadlased sisselõikemudelit (ingl incision model).
“Me ei näe vaimusilmas koske, nagu seda tihti kujutatakse: selle asemel viitavad geofüüsikalised andmed tohutusuurele, mitme kilomeetri laiusele kaldpinnale, mis laskus Atlandi ookeanist kuiva Vahemerre,” märgivad teadlased. “Too äärmiselt kiireloomuline üleujutus võis kaasa tuua Vahemere merepinna tõuse kiirusega kuni kümme meetrit päevas.”
Garcia-Castellanos rõhutas, et ehkki vesi voolas Vahemerre meeletu kiirusega, oli kaldenurk väike — ühe ja nelja protsendi vahel.
Sisselõikuv kanal sai alguse kümnete kilomeetrite kaugusel Atlandi ookeanis ja tundub, et kaldus järkjärguliselt Vahemere läänepiirkonnas asuva Alborani mere keskkoha poole. “Me teame ka, et veevoolu kiirus pidi olema suurem kui 300 kilomeetrit tunnis,” ütleb Garcia-Castellanos.
Tõenäoliselt peamiselt tektoonilise vajumise tulemusena tekkinud üleujutuse kiirus paistab Vahemere piirkonna ökosüsteemile ja kliimale avaldatud mõju põhjal olevat olnud katastroofiline, leiti teadustöös.
Setteuuringud on näidanud märkimisväärseid erinevusi mereloomade poolest ahtra soolsusperioodi ja sellele järgneva ajavahemiku vahel, mida iseloomustas suur liigirikkus, osutavad teadlased artiklis.
