UUS TEOORIA: mis põhjustas Aleksander Suure surma?
Nende oletusel võidi Kreeka ja India vahel tohutuid alasid vallutanud Makedoonia kuningas mürgitada peekritäie Kreeka Styxi jõest ammutatud veega.
Mütoloogias märgib Styxi jõgi sissepääsu allmaailma, ent usutavasti leidus veekogul tegelikkuses vaste, mida tänapäevas nimetatakse Mavroneriks (“mustaks veeks”) ja mis voolab alla Peloponnesose poolsaare mägedest.
Muistsed kreeklasid uskusid, et jõe vesi on nii mürgine, et lahustab endas iga aluse, mis pole valmistatud hobuste ja muulade kapjadest.
Aleksander haigestus öö läbi kestnud prassingul Nebukadnetsar II palees Babüloonias, tänapäevase Iraagi aladel.
Ta kurtis “äkilise, nagu mõõgaga torgatud” valu üle maksas ning pidi heitma voodisse, kus kannatas järgmise tosina päeva jooksul kõrge palaviku ja piinavate liigesevalude käes.
Aleksandri seisund halvenes, ta langes koomasse ja suri usutavasti 10. või 11. juunil aastal 323 e.m.a. — vaid veidi enne oma 33. sünnipäeva.
Ajaloolased on oletanud, et antiikaja edukaima väejuhi surma põhjustas ränk joomine, tüüfus, malaaria, äge kõhunäärmepõletik, Lääne-Niiluse palavik või (juhuslik või ettekavatsetud) mürgitamine.
Aleksandri surma asjaoludega tutvunud eksperdid usuvad aga hoopis, et kuninga surma võis põhjustada kalihheamitsiin — ohtlik keemiline ühend, mida toodavad bakterid.
“See on äärmiselt toksiline,” ütleb Stanfordi ülikooli uurimustöö kaasautor ning Pfizeri USA uurimisinstituudi toksikoloog Antoinette Hayes. “Tegemist on metaboliidiga — ühega sadadest, mida mullabakterid tekitavad. Bakterid kasvavad lubjakivil, ning lubjakivi leidub Kreekas palju.”
Antiik-Kreeka mütoloogia kohaselt sundis Zeus teisi jumalaid Styxi kaldal pühi tõotuseid vanduma. Valevandujaid sundis “jumalate kuningas” jooma jõevett, mis legendi kohaselt pärssis aastaks nende kõne- ja liikumisvõime.
“Taoline püha, jumalate kasutatud mürk pidi tunduma sobiv Aleksandrile, kellest endast mõeldi juba kui pooljumalast,” ütleb Stanfordi ülikooli antiigi- ja teadusajaloo õpetlane Adrienne Mayor, kes samuti töö koostamises osales.
“On tähelepanuväärne, et mõned Aleksandri sümptomitest ja tema haiguse kulg paistavad kattuvat Styxiga seonduvate Antiik-Kreeka müütidega. Ta kaotas koguni hääle, nagu jumaladki, kes pärast jõest joomist koomalaadsesse seisundisse langesid.”
Styxi kui surmavalt mürgise veekogu muistne maine lisab hüpoteesile veenvust, kuid ajaloolaste arvates pole see tõestamist leidnud.
“Mina isiklikult usun, et Aleksandri surma põhjused olid tõenäoliselt loomulikud — kas tüüfus või haiguse raviks manustatud upsujuure üleannus —, ent välistatud pole muudki võimalused,” ütleb Richard Stoneman, raamatu “Aleksander Suur: elu legendis” autor.
