Ülikooli molekulaar-bioteaduste instituudi töörühm lõi hormoonist sünteetilise, väiksema kõrvalmõjude-riskiga vormi. Uurija dr Markus Muttenthaler märkis, et see hormoon reguleerib sünnitustegevust ja elementaarseid ühiskondliku käitumise valdkondi nagu järeltulijate eest hoolitsemine, partnerlussuhted, seltskondlik suhtlus ning reaktsioonid stressile ja ärevusele.

„Oksütotsiini varjuküljeks on asjaolu, et see aktiveerib tervet hulka retseptoreid, millest mõned võivad kaasa tuua soovimatuid kõrvalnähte,“ rääkis dr Muttenthaler. „Näiteks kasutatakse oksütotsiini sünnituse hoogustamiseks, kuid selle kasutamisel liiga pika aja vältel või liiga suurtes annustes võib esineda ränki kõrvalmõjusid nagu südame-veresoonkonna töö häired ja emakarebendid.
Meie väljatöötatud uus ühend on täpselt sama mõjus kui oksütotsiin, kuid oksütotsiiniretseptori suhtes märksa selektiivsem, mis potentsiaalselt vähendab ohtlikke kõrvalmõjusid."

Muttenthaleri osutusel ei aktiveerinud uus hormoonivorm südamelihaste rakke ja tagas emaka kudede kokkutõmbumise regulaarsema mustri, mis uurijate hinnangul näitab, et uus ravim on endisest ohutum nii emale kui ka lapsele.

Uue molekuli konstrueerimiseks peenmodifitseeris töörühm oksütotsiini struktuuri nii, et vähenes mõnede kõrvalmõjudega seonduv retseptorite aktiivsus.

Mitmel pool maailmas uurivad teadlased praegu võimalusi oksütotsiini kasutamiseks mitmesuguste tervisehäirete ravis autismist ja migreenidest skisofreenia, ärevushäire ja stressini. Uurijad katsetasid uut ühendit ka hiirte peal ja leidsid, et seda saanud loomadel kadus kiiresti hirm suhtluse ees. Taoline tulemus tõstab esile tehishormooni arvestatavat potentsiaali sotsiaalse foobia ja ärevuse või autismi ravis.

„Uus ühend ei paku mitte ainult paljutõotavat uurimissuunda uute raviviiside väljatöötamiseks tulevikus, vaid see on oluline ka oksütotsiiniretseptori rolli mõistmiseks tervise ja haiguste juures,“ rõhutas dr Muttenthaler. „Loodame leida rahastuse selleks, et aine omadusi tulevikus parendada ja viia läbi ulatuslikumaid eelkliinilisi uuringuid.“

Uurimus ilmus rahvusvahelises teadusajakirjas Science Signaling.