Tänapäeva noored on kalgimad kui 20 aasta eest

Tänapäevase “mina-põlvkonna” ülikooliõpilased on isekamad ja väiksema empaatiavõimega kui kahe põlvkonna tagused tudengid, väidab värske uurimus.

Veel üsna hiljuti tähendas üliõpilasestaatus sagedasi istumisstreike ja meeleavaldusi, millega võideldi teiste inimeste õiguste eest. Tänapäeval on tudengid aga omaenda ellu liiga süvenenud, et sellistest asjadest hoolida, selgub hiljutisest uurimusest, vahendab The Daily Telegraph.

Psühholoogide kinnitusel kaob kiiresti kõrgkooliõpilaste võime teistele inimestele kaasa tunda. Empaatiauuringute tulemuste ülevaatamise käigus avastasid uurijad, et võrreldes 1980. aastatega on kadunud peaaegu 40% vastavast võimest.

Bostonis USA psühholoogialiidu aastakoosolekul esitletud uurimus analüüsis viimase 30 aasta jooksul läbi viidud ligi 14 000 kõrgkooliõpilast hõlmanud uuringut ja küsitlust.

“Kõige järsem langus empaatiavõimes leidis aset pärast aastat 2000,” osutab Michigani ühiskonnauuringute instituudi uurija Sara Konrath. “Tänapäeva tudengid on vastava iseloomuomaduse standardiseeritud testide tulemuste põhjal otsustades umbes 40% tuimema loomuga kui nende eakaaslased 20 või 30 aasta eest.”

Konrath analüüsis ligi 72 eri Ameerika kolledži tudengite seas aastatel 1979-2009 teostatud uuringuid. Analüüsist selgus, et 1970. aastate lõpu kolledžitudengitega võrreldes nõustuvad tänapäeva üliõpilased märksa vähem varmalt väidetega nagu “Vahel püüan ma oma sõpru paremini mõista, üritades asju näha nende vaatevinklist” ja “Tihti tunnen ma hoolitsust ja muret inimeste suhtes, kellel on minust halvemini läinud”.

Konrath osutab, et paljud nimetavad taolist tendentsi “mina-põlvkonnaks” (ingl Generation Me), ning et vastava sugupõlve näol on tegemist lähiajaloo kõige enesekesksema, nartsissistlikuma, konkurentsialtima, enesekindlama ja individualistlikuma generatsiooniga.

“Pole midagi üllatavat asjaolus, et kasvava enesekesksusega kaasneb proportsionaalne hoolimatus teiste inimeste suhtes,” nendib uurimuse kaasautor Edward O’Brien.

Uurijate hinnangul võib taoline muudatus ühiskonnas olla tingitud meedia vägivaldsusest ja sellest, et kaasaegne tehnoloogia, näiteks internet, kahandab näost-näkku suhtlemise võimalusi.

“Mis puutub meedia sisusse, siis tänapäeva tudengite põlvkond on üles kasvanud videomängudega, ning üha kasvav hulk tõendeid, kaasa arvatud mu Michigani kolleegide saavutused, viitab võimalusele, et kokkupuude vägivaldse meediumiga tuimestab inimesi kaaskodanike valu suhtes,” ütleb Konrath.

Ühiskondlike suhtlemisvõrkude hiljutisel esilekerkimisel võib empaatiakaos oma süü olla. “See, kui lihtne on veebis “sõpru” leida, võib panna inimesed lihtsalt teisele lainele häälestuma, kui neil pole tuju kaasinimeste probleemidesse süveneda, ning taoline suhtumine on kerge veebist tavaellu üle tulema,” ütleb O'Brian.

Kui lisada äärmuslikku konkurentsi soosiv atmosfäär ja avaliku elu staaridega “tõsielusarjade” sünnitatud paisutatud eduootused, ongi tulemuseks ühiskondlik keskkond, mis ei lase niisama lihtsalt aega maha võtta ja veidi kaastunnet vajavat inimest ära kuulata.

“Tänapäeva kõrgkooliõpilased võivad iseenda ja oma probleemidega nii hõivatud olla, et neil pole aega teiste suhtes empaatiat ilmutada, või vähemalt peavad nad seda aega väga piiratuks,” märgib O’Brien.

Briti psühholoogiadoktor Abigail San kommenteeris, et taolist nähtust võib tingida kogukonna lagunemine ning lapsevanemate vähesem suhtlus väikelastega.