Süvaoksüdatsioon aitab lagundada mikrosaasteaineid
TTÜ Keemiatehnika instituudi keskkonnakaitse ja keemiatehnoloogia õppetool uurib süvaoksüdatsiooniprotsesse, mis aitavad reovett ja pinnast tavapärasest põhjalikumalt puhastada. Tavapuhastus ei täida oma rolli selles mahus, kui soovitakse. See suudab reovees lagundada inimeste ja loomade tekitatud jääke, nagu fekaale jms.
„Aga tänapäeval on tulnud päris palju kemikaale,“ ütleb keskkonnakaitse ja keemiatehnoloogia õppetooli juhataja professor Marina Trapido. Toiduainetes säilitus- ja värvained, rõivastes värvained, lisaks igasugused pestitsiidid, ravimid, kodukeemia, mis kõik satuvad ka reovette. Uuringute järgi need alati ei lagunegi. Mõnest sellisest mikrosaasteainest läbib 10, mõnest 90 protsenti veepuhastusjaama ja satub loodusesse, kus need võivad tekitada probleeme. Tööstusreovees on neid iseäranis palju ja oleks mõistlik neid eemaldada.
Üks võimalus mikrosaasteainetest lahti saamiseks on neid absorbeerida. Aktiivsöega saab seda teha, aga see on kallis lõbu. Teine võimalus on neid lagundada. Ja selleks sobivadki süvaoksüdatsiooniprotsessid, mis iseenesest pole kuigi uued. Sellised protsessid, nagu näiteks osoonimine või UV-töötlus, on teada juba sada aastat või enamgi. Keskkonnakaitses rakendatakse neid aga märksa lühemat aega. Süvaoksüdatsiooniprotsesside puhul tekivad hüdroksüülradikaalid, mis on nii võimsad oksüdeerijad, et lagundavad peaaegu kõik orgaanilised ained, mis vees on. Neid protsesse hakati uurima 30 aastat tagasi, TTÜ vastav labor loodi 20 aasta eest.
Süvaoksüdatsiooniprotsesse kasutatakse laialdaselt USA-s. Euroopas aga näiteks Pariisi veepuhastusjaamas, kuna Seine'i jões on kõrged pestitsiidide kontsentratsioonid. Šveitsis rakendatakse osooni ravimite lagundamiseks. Tööstusreovete puhastamiseks leidub maailmas ka patenteeritud kommertsialiseeritud tehnoloogiad, mida iseäranis hästi sobiks rakendada tekstiilitööstuse värvainete lagundamiseks. Eestis süvaoksüdatsiooniprotsesse veel ei kasutata.
Trapido usub, et tulevikus lähevad ka tema uurimisrühma tööl põhinevad tehnoloogiad käiku, iseäranis tänu EL nõuetele, kes on asunud ka mikrosaasteainetele norme seadma. Tänapäeval uuritakse mikrosaasteainete kontsentratsiooni väliskeskkonnas. Näiteks toksiliste ainete puhul võib suure doosi ja lühikese aja jooksul mõju palja silmaga näha. Ent senimaani ei teata täpselt, kuidas väikesed kontsentratsioonid pikaajaliselt mõjuvad.
TTÜ uurimisrühm alustas omal ajal laborikatsetest reoveega. Kümmekond aastat lisandusid huvialasse ka pinnase jääkreostusega seotud probleemid. Kuigi tänapäeval eelistatakse pinnase puhastamisel bioloogilisi meetmeid, ei pruugi need püsivate ainete puhul alati toimida.
Süvaoksüdatsiooniprotsessidel võib oksüdeerijate suurte dooside kasutamisel aine täielikult lagundada, mineraliseerida – süsihappegaasiks ja veeks, millele lisandub veel sulfaat või nitraat või fosfaat. Nii kaugele ei mõtet minna, kuna asi läheb väga kalliks. Harilikult tekivad protsessi tulemusel jääkproduktid – tavaliselt orgaanilised happed. Seetõttu uurivad TTÜ teadlased ka neid, tehes nendel näiteks toksilisuse teste – peamiselt vesikirpudega. Või Amesi teste mutageensuse uurimiseks – mutageensete ainete puhul tekib kahtlus, et see võib olla kantserogeenne.
Trapido sõnul on ekslik arvamus, nagu oleks süvaoksüdatsiooniprotsesside rakendamine väga kallis. Reostustrahvide või lisasaastekoormuse tasude maksmise asemel võiks täiendav reovete puhastus tema hinnangul mõnikord viie aastaga ära tasuda.
