Surematus võib inimkonnale hukatuslikuks saada, prognoosivad arvutid
Seda loomulikult mitte vananeva ja sureva üksikisendi, vaid ikka liigi kui terviku jaoks, vahendab The Daily Mail.
“Tänapäeval levinud arusaama kohaselt ei ole surm välja arenenud evolutsiooni käigus,” räägib raamatu “Kuidas saavutada igavene elu — või selle nimel surra” (How to Live Forever — or Die Trying) autor Bryan Appleyard. “Evolutsioon pole huvitatud mitte millestki muust kui meie paljundamisest. Meie geenid on häälestatud meid väga hästi kaitsma, ütleme, kahekümnendate eluaastate keskpaigani. Pärast seda ei huvita meie saatus neid kröömigi ning meie seisund hakkab manduma.”
Ent Martinsi simulatsioonid — sisuliselt täpid ruudukujulisel maastikul, mis kujutasid kaht “konkureerivat” tsivilisatsiooni, millest ühe esindajad on surelikud, teised surematud — paistsid tõestavat, et vananemine võib osutuda kasulikuks.
“Liik, mis vananeb, võib surematud konkurendid välja suretada,” kirjutab Martins. “Taoline pealtnäha vastuoluline tulemus johtub n-ö tagasilõikamisest (ingl pruning), mida põhjustab vanemate isendite suremine. Kui toimuvad muutused ja mutatsioonid, kohaneb iga järgmine põlvkond tingimustega veidi paremini.”
Kui inimesed peaksid kunagi saavutama surematuse — nagu ennustavad “futuroloogid” nagu Ray Kurzweil —, võivad meid viimaks välja suretada konkureerivad liigi, kellel on olnud suremise ja vananemise “eelis”.
Sõltuvalt tarkvarasse tehtud ülinappidest muudatustest käitusid Martinsi raalmudelid väga erinevalt — alguses oli ilmne eelis “surematul” liigil (mille esindajad surid vaid siis, kui nad “tapeti” või kui nad õnnetusjuhtumites hukkusid).
Sedamööda aga, kuidas mudelisse lisandus juhuslikke elemente — nagu mutatsioonid —, muutusid edukamaks asurkonnad, mis end vananemise kaudu “tagasi lõikasid”.
“Vananeval liigil ilmneb selge eelis kiiremaks kohanemiseks,” selgitab Martins, “ning see kohanemisvõime kompenseerib mingil viisil osa surma laastavatest mõjudest.”
Ehkki Martinsi simulatsioonid on üksikasjalised, pole nende keerukus võrreldav reaalse maailma omaga; pealegi toimuvad muutused mudelis “kiiremini”. Ta rõhutab vajadust edasiste uuringute järele, kuid oletab samas, et maailmas, mida valitseb juhus, võib vananeval liigil olla ellujäämiseelis, mis kompenseerib vanadussuremust ja võib pikas perspektiivis kaasa tuua mittevananevate liikide hääbumise.
Martinsi hüpotees aitab tema sõnul selgitada vananemise paradoksi, näitlikustades samas seda, kuidas me ei mõista ikka veel kõiki muutumise ja juhuslike šansside tagajärgi süsteemis, mis on sedavõrd keeruline nagu meid ümbritsev loodus.
Inimeste jaoks võivad mutatsioonide ja hea füüsilise vormi asemel osutuda määravaks aga hoopis tehnoloogilised muudatused ja uute teadmiste omandamine.
Ka Appleyard avaldab arvamust, et päris maailmas kujuneksid stsenaariumid tõenäoliselt teistsugusteks: “Ma kahtlustan, et surematuse kõige suuremaks miinuseks on asjaolu, et see toob kaasa piiritu tülpimuse — üks hea põhjus suremiseks on tõik, et inimestel saab iseendaks-olemisest siiber.”
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!
