Sotsiaalteadlased on matemaatikas võhikud?

Rehkendamine valmistab Eestis jätkuvalt raskusi, olgugi et Tootsi aegadest on möödunud sadakond aastat. Matemaatikast on koolid osanud teha kolli, mis vabas ühiskonnas vaeseid koolilapsi vaid ahistab ega lase nende loovusel õide puhkeda.

Muidu justkui täiskasvanud ajakirjanikud kirjutavad, et neile pole neid siinuseid küll kunagi vaja olnud. Muidu ju kaugelt vaadates täis kasvanud sotsioloogid kirjutavad rahvale lehekülgede kaupa, kuidas ikka on tehtud vigu integratsioonis, toomata mingeidki analüüsijuppe, mida võiks matemaatiliseks statistikaks pidada. Integreerimisest matemaatikas tundub et pole neil õrna aimu.

Nii ongi, et sotsioloogiliste küsitlustegi tulemusi peetakse mingiks loodusseaduseks, mida vaidlustada ei tohi, toomata ära nende vigade piiregi.

Üks eesti soost sotsiaalteadlane, kelle tööd võib nimetada teaduslikuks ses mõttes, et see on maailmatasemel, on Rein Taagepera. “Mitmeti on sotsiaalteadused viimase 30 aasta jooksul läinud kergema vastupanu teed,” väidab ta ajalehe Universitas Tartuensis 11. aprilli numbris, “nad on arvanud, et muutuvad teaduslikumaks, aga on tegelikult muutunud vähem teaduslikuks. Loodetakse, et arvutid mõtlevad teadlase eest.” Ja jätkab: “Oleks minu teha, siis paneksin ma kõik sotsiaalteaduste tudengid kaheks aastaks täie tambiga füüsikat õppima, et nad saaksid tunnetuse, mis on teaduslik meetod. Siis võiks üle minna sotsiaalprobleemide juurde.”

Taagepera arvates on tänapäeva sotsiaalteadused tihtipeale teaduse karikatuur. Rattaga õpib sõitma vaid siis, kui ise rattale istuda. Sotsiaalteaduste karikatuuri näeme me tarbeks, olgu või viidatud siinkohal Juhan Kivirähki menukatele lugudele ajakirjanduses.

Taagepera loodab oma Skytte preemiarahade toel siin midagi muuta. Ükskord ta Tartus ülikoolis juba üritas. Loodame, siis, et teisel korral läheb õnneks.