Rondinone ja ta kolleegid lõid laboris katalüsaatori (see on aine, mis muudab reaktsiooni kiirust), kasutades selleks süsinikku, vaske ja lämmastikku. Vase nanoosakesed suruti imetillukeste süsinikupiide otsa, piide pikkus oli 50-80 nanomeetrit. Iga pii otsas on tilluke tilk lämmastikku. Need piid käituvad justkui piksevarrastena, mis koondavad elektrokeemilise reaktsiooni piide tippu.

Sellise katalüsaatori ja vaid 1,2 voldise pingega elektrivoolu abiga suudeti CO2 vesilahus muuta etanooliks ehk viinapiirituseks.

Rondinone ütleb, et tulemus oli üllatav mitmel põhjusel.

"Me soovisime uurida ühe eeldatava reaktsiooni esimest etappi, aga siis saime aru, et meie ehitatud katalüsaator tegi kogu reaktsiooni (süsihappegaasist piirituseks) üksi ära," lausub Rondinone. Teine üllatus oli, et põlemisprotsess on võimalik väga tagasihoidlikku elektrihulka kasutades praktiliselt tagurpidi keerata. Kolmandaks arvati, et katse tulemuse saaduseks ei ole mitte etanool, vaid hoopis palju vähem väärtuslik metanool. Jättes alkohoolsete jookide koostise kõrvale, kasutatakse etanooli olulise kütusekomponendina - selle lisamisega suurendatakse bensiini oktaanarvu (näiteks Ameerika Ühendriikides, kus katse tehti, moodustab see 10-15% bensiinisegu koostisest).

"Me võtame süsihappegaasi, mis on põlemise kõrvalsaadus, keerame reaktsiooni tagurpidi ja saame tulemusena kasulikku kütust", ütles Rondinone pressile. "Etanool oli üllatus - on väga keeruline minna otse süsihappegaasist vaid ühe katalüsaatori abiga otse etanoolini."

See pole esimene katse süsihappegaasist midagi asjalikku teha. Tiimid üle maailma on proovinud sellest näiteks metanooli teha, üks Islandil tegutsev meeskond soovib aga sellest valmistada kivikänkraid, mille võiks lihtsalt ohutult maha matta.