Oli selline leiutis: samovar, mille leiutajat keegi ei mäleta
Kuulsaks said samovaride meisterdamisega aga just Vene ettevõtjad 18. sajandil. Nimi samovar pärinebki vene keelest ja tähistab isekeetjat, isegi pärsia- ja türgikeelsed nimed on laenatud vene keelest. Juba 19. sajandiks oli samovar leidnud tugeva koha Vene ühiskonnas ja levis kahtlematult ka väljapoole Venemaa piire. Sel ajal ju kaubandusel nii raudseid eesriideid segamas ei olnud, kui viimasel sajandil.
Enamasti on samovarid meisterdatud rauast, vasest, poleeritud messingist, pronksist, hõbedast, kullast, tinast või niklist. Tüüpiline samovar koosneb kerest, alusest ja korstnast, kattest ja auruventiilist, käepidemetest, kraanist ja võtmest, kroonist ja rõngast, korstnapikendusest ja mütsist, tilkumiskausist ja teekannust. Kere võib olla urni-, kraatri-, vaadi-, silindri või kerakujuline. Mõõtmed mõistagi varieeruvad, üheliitristest näiteks neljasajaliitristeni.
Omal ajal töötasid samovarid mõistagi fossilsel kütusel, uuemal ajal on turustatud ka elektrisamovare. Tuli läideti valdavalt samovari keskel olevas torus, et ajada küttekolde ümber olev vesi keema, teekannus olevat kontsentraati kuumutatakse auru peal. Juuakse aga nii, et samovarist lastakse kümme osa vett ühe osa kontsentraadi peale.
Vanim teadaolevalt säilinud samovar pärineb 1717. aastast ja asub kellegi Šahhid Gabibullajevi kollektsioonis.
Vanim teadaolev ettevõte, mis samovare tootis ja neid laiemalt turustas, oli aga vendade Lisitsõnide, Ivani ja Nazari ettevõte 1778. aastast. Kuigi nemad ilmselgelt selle aparaadi leiutajaks ei olnudki, kujunes samovaritootmise mõjukaimaks keskuseks Venemaal asuv Tuula linn.
Iraanis kujunes samovaritootmise keskuseks kohalik linn Borujerd, kuigi nimi samāvar viitabki, et algselt oli tegemist Vene importkaubaga. Ka Kashmiris on samovar kujunenud traditsiooniliseks seadmeks kööginurgas.
