Miks me eelistame liikuda lõuna poole
Samuti hindasid katsealused sõite samade USA linnade vahel lõunast põhja märkimisväärselt aeganõudvamaks kui põhjast lõunasse, osutas USA kaitsejõudude Massachusettsi osariigis Natickis tegutseva uurimis-, arendus- ja tehnoloogiakeskuse ning samas osariigis Medfordis tegutseva Tuftsi ülikooli psühholoog ja uurimuse juhataja Tad Brunyé.
Hinnangud keskmiselt 1285 kilomeetri pikkuste vahemaade põhjasuunalise läbimise kestusele osutusid keskmiselt ühe tunni ja 39 minuti võrra pikemateks kui oletused lõunasse suunduvate retkede kestuse kohta, teatab ta koos kolleegidega ajakirja Memory&Cognition peatselt ilmuvas numbris avaldatavas artiklis.
“Taoline avastus annab mõista, et kui inimesed kavandavad retki pikkade vahemaade taha, võib heuristika, mille kohaselt “põhi on ülevalpool”, eksitada neid retkede kestuse hindamisel,” ütleb Brunyé.
Ainult need katsealused, kes rakendasid maapinna tasandil endakeskset perspektiivi, kohtlesid lõunasse suunduvaid teid väiksema-vastupanu-marsruutidena. Sellisest vaatepunktist liigub inimene edasi ja tagasi, paremale ja vasakule.
Nende puhul, kes hindasid marsruute linnulennu-perspektiivist, lõunasuundade eelistamise kalduvust ei ilmnenud. Seda tüüpi orienteerumise juures rakendatakse suunamääratlusi “põhi”, “lõuna”, “ida” ja “lääs”.
Tegelikus elus kipuvad inimesed põhjasuunalisi marsruute vältimima, oletab Brunyé. Lapsed õpivad juba väga noores eas, et mida kõrgemal on objektid ja asukohad, seda raskem on nendeni jõuda — reegel, mis kehtib nii kapi peale pandud lelude järele küünitamise, trepist üles ronimise kui hüppamise puhul.
Juurdunud arusaama “mida ülevalpool, seda raskem” rakendatakse ka muudes olukordades — põhja- ja lõunasuunaliste teekondade läbimisi ette kujutades tundub põhjasuunaline tee olevat kõrgemal ja füüsiliselt kurnavam, oletab Brynyé.
