Ajakirjas Nature Geoscience äsja ilmunud artikkel kirjeldab, kuidas Carnegie Melloni ülikooli kliimateadlane Kate Ricke koos kolleegidega osakeste pihustamist modelleerides leidsid, et pikaajaliselt toob see kaasa sademete hulga vähenemise. Lisaks oleksid kliimajahutamise tulemused eri regioonides erinevad: nii ootaks teatud maakera piirkondi liigne jahtumine, samas kui mõnes piirkonnas jääks jahutav mõju tühiseks, vahendab Novaator portaali Nature News uudist.

Kliimamuutuste vastu on välja pakutud mitmeid suurejoonelisi ideid — kosmosesse peegliparvede loomist, et päikesekiirgust tagasi peegeldada või ookeanidele pilvi tootvate laevastike saatmist. Nn planeediparandajate üks idee lähtub vulkaanipurske matkimisest.

1991. aastal Filipiinidel pursanud Pinatubost atmosfääri paiskunud osakesed jahutasid ülemailmselt keskmisi temperatuure umbes poole kraadi võrra.

Samasugust efekti loodavad planeediparandajad saada atmosfääri ülakihtidesse väävliosakeste pihustamisega. Stratosfääri saaks neid tulistada näiteks spetsiaalsete mürskudega või lennukitelt.

Stratosfääris moodustuks väävliosakestest õhuke kiht, millest piisaks, et päikesekiirgus tagasi kosmosesse peegeldada ning sel moel maakera kliimat jahutada.

Planeediparandajad pakuvad, et osakeste pihustamise mõju võiks olla isegi suurem kui Pinatubo vulkaani puhul, ehk nii võiks atmosfääris kasvuhoonegaaside tõusnud koguste mõju päikesekiirgust tagasi peegeldades sisuliselt nullida.

Värske uuring näitab, et kuni aastani 2080 on üsna hõlpus koostada osakeste pihustamise kavu, et kliimat stabiilsena hoida. Paraku ei piirdu protsess ainult päikesekiirguse tagasipeegeldamisega. “Troposfääris muutub energia jagunemine, mistõttu muutub seal soojusjuhtivus stabiilsemaks,” ütleb Ricke. Protsessi tulemiks on sademete hulga vähenemine.

Samuti oleks tegevuse mõju piirkonniti väga erinev. Selleks, et hoida Hiinas kliima soojenemine ära, tuleb väävliosakesi pihustada nii suurel hulgal, et see muudaks Indias kliima jahedaks ja niiskeks. Indiale sobiv lahendus aga tooks Hiinas kaasa liigse kuumenemise. Mõlema riigi jaoks oleks parem lahendus hoopis see, kui kliima päästmiseks osakesi atmosfääri ei pihustataks.

Mudelid näitasid ka, et osakeste pihustamine kahjulik mõju tugevneb ajaga. “Mida kauem seda (osakeste pihustamist) jätkata, seda lootusetumaks see muutub,” ütleb Ricke.

Tema sõnul on see lahendus siiski parim neist, mis pakuvad ajutist leevendust. Samas ei ole sellest mingit abi selles osas, mis puudutab kasvuhoonegaaside koguste suurenemist atmosfääris ja sellega kaasnevat ookeanide happelisuse suurenemist.