Maad ähvardab asteroiditabamus aastal 2182

Kõige tõenäolisemalt põrkab suur kosmoses triiviv asteroid meie koduplaneediga kokku aastal 2182 — kui üldse, annab mõista värske uurimus.

Asteroidil nimega 1999 RQ36 on umbes üks võimalus tuhandest Maale tegelikult pihta saada, ent pool sellest riskiprotsendist langeb aastal 2182 aset leidvatele potentsiaalsetele kokkupõrgetele, teatas uurimuse kaasautoreid Maria Eugenia Sansaturio Hispaania Valladolidi ülikoolist.

Sansaturio ja kolleegid rakendasid asteroidi 1999 RQ36 Maale kukkumise tõenäosuse määramiseks vahemikus aastani 2200 matemaatilisi mudeleid ning leidsid, et kaks potentsiaalset võimalust, mil asteroid Maad tabada võiks, ilmnevad aastal 2182, vahendab Space.com.

1999. aastal avastatud  asteroidi läbimõõt on umbes 560 meetrit. Taoliste mõõtmetega kosmosekivi võib USA teaduste akadeemia NAS viimatise aruande kohaselt Maad tabades põhjustada laialdasi purustusi.

Teadlased on asteroidi orbiiti seiranud 290 optilise ja 13 radarvaatluse raames, ent selle täpne trajektoor pole endiselt päris kindel, sest Jarkovski efektiks nimetatav nähtus avaldab asteroidile nõrka kuid arvestatavat mõju.

Nähtust 1900. aastal kirjeldanud Vene inseneri I. O. Jarkovski järgi nime saanud efekt mõjutab seda, kuidas asteroid enda ööpoolelt lähtuva soojuskiirguse mõjul inertsi kogub. Sadade aastate jooksul võib taolise teguri mõju asteroidide orbiitidele olla märkimisväärne.

Sansaturio ja kolleegid leidsid, et kuni aastani 2060 on Maa kokkupõrkamise tõenäosus 1999 RQ36-ga üliväike, kuid aastaks 2080, mil asteroidi orbiit selle Maale lähemale toob, on tõenäosus kasvanud nelja suurusjärgu võrra.

Seejärel hakkab kokkupõrkeriski tõenäosus kahanema, sest asteroid Maast taas eemaldub, kuid kasvab aastatel 2162 ja 2182, mil taevakeha jälle Maa lähedalt möödub, leidsid uurijad. Asteroidi orbitaaltantsu keerukus on see, mis kokkupõrke tõenäosuse määramise niivõrd keerukaks teeb, nentisid nad.

"Taolise kompleksse dünaamika tagajärjeks pole mitte ainult suhteliselt võimsa kokkupõrke tõenäosus, vaid ka asjaolu, et vähegi realistlik kõrvalejuhtimisprotseduur (trajektoorihälvitus) saab võimalikuks alles enne kokkupõrget aastal 2080, ja mõnevõrra hõlpsamalt enne aastat 2060," ütleb Sansaturio ja lisab, et pärast aastat 2080, muutub asteroidi kõrvalejuhtimine keerulisemaks.

"Kui see keha oleks avastatud pärast aastat 2080, nõuaks hälvitamine tehnoloogiat, mida meil praegu ei ole olemas," ütleb Sansaturio. "Seega annab käesolev näide mõista, et kokkupõrkeseire, mis tänasel päeval ei kata rohkem kui 80-100-aastast perioodi, peaks hõlmama rohkem kui üht sajandit."

Potentsiaalsete asteroiditabamuste seire ajaskaalat laiendades võiksid teadlased tuvastada kõige ohtlikumaid kosmosekive piisava ettehoiatusega selleks, et käivitada hälvituskampaaniaid, mis oleksid nii tehnoloogiliselt kui rahaliselt teostatavad, ütleb Sansaturio.

Uurimus ilmus teadusajakirjas Icarus.